Mõistes, mida olin teinud, tahtsin tagasi minna oma endise naise juurde, kellega elasime koos 30 aastat, kuid oli juba liiga hilja…

Olen praegu 52-aastane. Mul ei ole midagi. Mul ei ole naist, perekonda, lapsi, tööd – mul ei ole mitte midagi…

Minu nimi on Viktor. Elasime abikaasaga koos 30 aastat. Ma teenisin alati raha perele, samal ajal kui mu naine hoolitses kodu eest. Ma ei tahtnud, et ta töötaks. Olin õnnelik, et ta oli kodus. Kuid aja jooksul hakkas ta mind tüütama.

Me elasime koos, austasime üksteist, kuid armastus kadus. Ma arvasin, et see on normaalne. Mulle see sobis. Kuid siis muutus kõik. Ühel õhtul kohtasin baaris Kristiinat. Ta oli minust 20 aastat noorem. Ta oli ilus, armas ja lõbus. Nagu unistus.

Hakkasime kohtamas käima ja varsti sai temast minu armuke. Kaks kuud hiljem sain aru, et ma ei taha enam oma naisele valetada. Ma ei tahtnud pärast tööd enam koju minna. Mõistsin, et armastan Kristiinat ja tahan, et temast saaks mu naine.

Mõne päeva pärast rääkisin oma naisele tõtt. Ta ei teinud stseeni. Ta jäi rahulikuks. Arvasin, et ta ei armasta mind enam ja seetõttu võttis kõike nii vaikselt. Kuid nüüd mõistan, kui palju ma Mariat haavatasin.

Me lahutasime. Müüsime korteri, kus olime koos elanud palju aastaid. Kristiina nõudis, et ma ei jätaks korterit mu eksnaisele, ja nii ma ka tegin. Maria ostis endale ühetoalise korteri. Mina ostsin Kristiinale kahetoalise korteri oma säästudest.

Ma ei aidanud oma eksnaist, ei andnud talle isegi raha. Teadsin, et tal ei ole raha ja et ta ei leia kohe tööd. Kuid mind see ei huvitanud. Meie pojad ei tahtnud minuga suhelda. Nad tundsid, et ma reetsin nende ema, ja ei andestanud mulle seda.

Tollal ei olnud mul sellest kahju. Kristiina oli rase ja me ootasime põnevusega meie lapse sündi. Peagi sündis poeg. Aga poiss ei olnud ei minu ega Kristiina nägu. Sõbrad kahtlesid, kas see laps on üldse minu oma. Ma ei tahtnud neid kuulata.

Elu Kristiinaga oli raske. Pidin palju töötama, hoolitsema kodu ja lapse eest. Kristiina ainult nõudis raha ja kadus pidevalt kuskile. Meie kodus valitses kaos, süüa ei olnud kunagi tehtud. Ta tuli koju hommikutundidel, lõhnas alkoholi järele ja karjus iga pisiasja pärast.

Lõpuks kaotasin töö. Olin pidevalt väsinud, pahur ja tegin tööd halvasti. Kolm aastat kestis selline elu. Siis sundis mu vend, kellele Kristiina kunagi ei meeldinud, mind tegema DNA-testi. Selgus, et poeg ei olnudki minu oma.

Me lahutasime kohe pärast seda. Selle aja jooksul ei olnud ma suhelnud ei oma eksnaise ega poegadega. Pärast lahutust Kristiinast otsustasin tagasi Mariaga leppida. Ostsin lilled, veini ja koogi ning läksin tema juurde. Kuid seal elas juba keegi teine. Uus omanik andis mulle tema uue aadressi.

Sõitsin sinna. Kui uksele koputasin, avas selle mees. Selgus, et Maria oli leidnud hea töö ja abiellunud oma kolleegiga. Ta oli õnnelik ja tundis end hästi.

Hiljem kohtasin teda kohvikus. Palusin tal minu juurde tagasi tulla. Ta vaatas mind nagu narrile ja kõndis minema. Nüüd mõistan, kui suure vea ma tegin. Mida ma tahtsin? Mida ma saavutasin? Miks ma jätsin oma naise ja abiellusin noore naisega?

Olen praegu 52-aastane. Mul ei ole mitte midagi. Ei ole naist, tööd, isegi mu pojad ei taha minuga suhelda. Olen kaotanud kõik, mis oli mulle kallis. Ja see on minu enda süü. Kahjuks ei saa ma seda viga kunagi parandada…