Minu vanem poeg hakkas käituma imelikult pärast seda, kui ma sünnitusmajast uue sündinud tütrega koju tagasi tulin – selgus, et tal oli õigus

Õhtused hämarused langesid meie hubasele kodule, kui ma esmakordselt astusin üle läve vastsündinud tütre, Adele, süles. Õhus levis ikka õrn sirelite lõhn, kuigi kevad oli juba lõppemas.

Minu abikaasa, Leo, aitas kanda kotte, samal ajal kui vanem poeg, Oliver, seisis eemal, käed kokku põimunud. Ma märkasin tema silmades pinget — mitte niivõrd armukadedust, kuivõrd muret, justkui teaks ta juba midagi, mida me, täiskasvanud, ei märganud.

— Ema, — ütles ta vaikselt, — me ei tohi teda üksi jätta…

— Keda? — küsisin üllatunult.

— Tedat, — noogutas Oliver pisikese Adele poole. — Ma ei tea miks, kuid mul on hirm.

Siis arvasin, et need on lapselikud fantaasiad: ta lihtsalt muretses, sest kodus oli nüüd uus „konkurent” meie tähelepanu pärast. Ent tema silmade kummaline väljendus ei lasknud mul rahuneda.

Esimesed päevad möödusid tütre eest hoolitsedes: pidevad toitmised, magamatus, vaikselt öösiti kiigutamine vana kella monotoonse tiksumise saatel. Oliver hoidus kõrvale, püüdis mitte vaadata Adelet, kuid mõnikord astus ta tema hälli juurde ja vaatas teda nii põnevalt, et mul läksid sipelgad üle selja.

— Olli, kas sul on ikka veel kõhe tunne? — küsisin ühel hommikul, kui ta viibis hälli juures.

— Jah, — vastas ta raskelt ohates. — Ema, tal on unes mingid… imelikud hääled. Justkui püüaks ta midagi öelda.

Ma kuulatasin Adele vaevumärgatavat nuusutamist, kuid ei kuulnud midagi erilist, vahest tavalisi imikuhingetõmbeid. Otsustasin, et Oliver oli lihtsalt liiga pinges. Pärisin oma mehelt, kas ta oli midagi ebatavalist märganud, kuid too kehitas väsinult õlgu:

— Arvan, et Olli on armukade. Rahuneb, kui harjub oma õega.

Kuid teisel nädalal tuli mu ämm Anna külla, ja pilk peale Adele heitnud, märkis seda sama:

— Ta justkui kutsub. Aga mitte ei nuta, vaid kutsub. Ma pole kunagi imikutelt sellist asja kuulnud.

Minu sees hakkas kerkima murelik kahtlus: miks oli Oliver nõnda kindel, et „midagi on valesti”?

Õhtul, kui akna taga möllas kevadine vihm ja märjast maast tõusis värske lõhn, jäin Oliveriga kahekesi elutuppa. Panin Adelet magama ja kuulsin korraga kummalist vingumist või oigamist. Algul arvasin, et see oli tuuletõmbus, ja kargasin aknaid kontrollima. Kuid Oliver hoidis mind käest.

— Ema, see on tema, — sosistas ta, pigistades mu sõrmi.

Ja tõesti, Adele ei nutnud, vaid tegi katkendlikke, hingeldavaid hingetõmbeid. Kui võtsin ta sülle, hakkas ta järsku nutma, nagu oleks talle valus.

— Me peame haiglasse minema, — ütlesin mehele, kes just elutuppa sisenes. — Mulle ei meeldi see heli.

Sõitsime kliinikusse keset ööd, vihmahoogude undamise saatel. Oliver istus kõrval vaikides, kuid tema silmad karjusid ühte: „Ma ju ütlesin!”

Vastuvõtul pediaater vaatas Adele üle ja kortsutas kulmu:
— Oodake hetk, kutsun veel ühe spetsialisti.

Meie Leoga istusime umbses kabinetis, samal ajal kui Oliver väljus koridori. Õhukese vaheseina taga kuulsin, kuidas arstid arutavad midagi Adele hingamise kohta. Villusid võõrad terminid: „kaasasündinud puudulikkus”, „stenoos”. Mind haaras hirm.

Lõpuks tuli meieni arst tagasi:

— Teie tütrel on probleeme hingamisteedega. Miski kriitiline ei ole, kuid tuleb kiiresti teha lisauuringuid ja võimalik, et ka operatsioon, et vältida tüsistusi.

Ma tundsin, kuidas maailm mu ümber kitseneb. Kõik mured ja plaanid muutusid tühiseks. Oliver astus ettevaatlikult ligi ja võttis mind käest:
— Näed, ema, ma… olin õigel teel? Ta püüdis kogu aeg öelda, et tal on raske hingata.

Tema silmis nägin siirast muret õe pärast ja uhkust, et oli teinud õiged järeldused, isegi kui need olid lapselikult intuitiivsed.

Möödus mitu pikka päeva ja ööd haiglas. Arstid suutsid õigel ajal Adelele abi anda ja ravi määrata. Õnneks ei olnud asi nii kriitiline, kui me kartsime: vaja läks väikest operatsiooni, ja pärast seda hakkas Adele tasapisi paranema.

Kui meid tütrekesega taas koju kirjutati, oli väljas päikseline ja soe päev. Pilved olid hajunud ning pehme päikesevalgus täitis toad, justkui ajades eemale kogu mure tumeduse möödunutest sündmustest.

Trepil ootas meid Oliver — vaikne, kuid rõõmsal moel. Ma astusin tema juurde:

— Sa päästsid ta, Olli, — ütlesin ma, püüdes mitte nutma hakata tungivatest tunnetest. — Ma pidanuksin kohe sind ja su sõnu uskuma.

Ta surus huuled kokku, justkui kartes nutma puhkemist, ja embas mind ebalevalt ühe käega, samal ajal kui teisega puudutas teki sisse mähitud Adelet. Sel hetkel sain selgelt aru: nende vahel oli tekkinud eriline side, tugevam mis tahes hirmudest või kadedustundest. Ta ei olnud enam lihtsalt vanem vend — ta oli kaitsja ja tõeline sõber oma õele.

Kodus oli tunda värskete küpsiste lõhna — ämm püüdis meid kõigest väest julgustada. Leo, märgates, et hoian Adelet enda vastas ja ei lähe Oliverist eemale, naeratas:

— Tundub, et meil on kõige tugevam perekond maailmas, — ütles ta, vaadates meid armastusega.

Sellel hetkel tundsin, nagu raske koorem oleks hingelt läinud. Akende taga säras päike tavalisest heledamini, ning vaikse, peaaegu piduliku rahuga mõistsime, et kõik kõige hullem on möödas. Oliver suutis meid õigel ajal hoiatada, ning nüüd vaatasime tulevikku kindlustunde ja tänutundega meie imelise pere pärast.