Minu vanaema pidas oma 70. sünnipäeva üksinda, pärast seda kui terve pere sai teada tema tööst

Seni tundsime me oma vanaema Mariat täiesti teistsugusena. Ta oli ju see naine, kes kudus lastelastele sokke, küpsetas pühapäeviti pirukaid ja pani lemmiksarja pausile, kui keegi tuppa astus. Ta oli meie pere tugisammas – vaikne, lahke, usaldusväärne. Me ei mõelnud kunagi sellele, mis teda köidab väljaspool kööki ja cosy pereringi.

Kõik muutus, kui mu noorem vend nägi teda juhuslikult televisioonis. See oli lühike uudislugu kodutute varjupaigas abistavatest vabatahtlikest. Ekraanil – vanaema põllega, jagamas toitu, koristamas laudu, naermas koos noorte vabatahtlikega. Pealkiri oli lihtne, aga tabav: «70-aastane naine, kes aitab öövarjupaigas – linna varjatud kangelane».

Meil oli šokk. Mitte keegi meist ei teadnud, et igal õhtul peale õhtusööki pani vanaema selga mantli, võttis oma vana koti ja läks välja. Me arvasime, et ta teeb lihtsalt jalutuskäigu. Tegelikult läks ta vabatahtlikuna tööle – öövahetustesse, vanasse linnaossa, kus oli vaja nii kätt kui ka südant.

Kui sellest teada saime, algasid küsimused. Ema – etteheitev: «Miks sa ei öelnud meile? See on ju ohtlik! Sa ei ole enam nii noor!» Onu – süüdistav: «Sa varjasid seda meie eest. See on vastutustundetu!» Keegi teine – solvunud: «Me arvasime, et sa oled siin meie jaoks.»

Vanaema ei vastanud. Alles hiljem ütles ta vaikselt:

— Aga kas te olete kordki küsinud, mida mina tahan teha?

Tüli puhkes vahetult enne tema sünnipäeva. Me plaanisime pereõhtusööki, kingitusi, fotosid. Kuid kõik läks luhta. Kõik jäid oma kodudesse, solvunud ja keeldudes leppimisest. Ja tema – pidas sünnipäeva üksinda.

Mõni päev hiljem ei pidanud ma enam vastu. Läksin talle külla. Ootasin, et leian ta kurvana, üksikuna. Kuid ukse avas ta hommikumantlis, õhetavate põskede ja silmadega, mis sädelesid rõõmust.

— Ma ei olnud üksinda, — ütles ta. — Poisid ja tüdrukud varjupaigast tulid mulle külla. Nad tõid õhupalle, koogi, laulsid mulle sünnipäevalaulu. Üks poiss isegi joonistas mind – tiibadega. Kujutad ette?

Me jõime teed, ja ta pajatas, kuidas nad koguvad asju abivajajatele, kuidas ta vahel lihtsalt kuulab inimesi, kuidas need, kellel pole kodu, tänavad teda – toidu, naeratuse, ja selle eest, et ta ei karda neid puudutada.

Kuulasin ja tundsin häbi. Meie pärast. Sellepärast, et meie, tema pere, kartsime tema jõudu. Tema julgust. Tema soovi olla vajalik seal, kus on raske.

Nädal hiljem kogunesime uuesti. Seekord ilma etteheideteta. Koos kallistuste, mõistmise ja tordiga. Kaardil, mille talle andsime, oli kirjutatud: «Me oleme sinu üle uhked».

Sest vahel tuleb kaotada tähistamine, et meenutada, kui tähtis on tähistada inimest ennast.