Minu vanaema hakkas „elama“ alles pärast 60. eluaastat ja elas koguni 98 aastat: siin on, mis teda aitas

Minu vanaema õde lahkus siit ilmast kõigest 62-aastaselt – see oli pöördepunkt ja oleks peaaegu murdnud ka vanaema. Ta otsustas, et tahab elada pikka ja täiesti teistsugust elu. Tal see õnnestus. Täna tahan rääkida kolmest asjast tema elus, mis aitasid tal seda saavutada.

Enese eest hoolitsemine – oskus, mida unustame

Minu vanaema oskas suurepäraselt hoolitseda teiste eest, kuid ei osanud üldse enda eest hoolitseda. Ta oli oma sõbrannade parim kuulaja, oma laste abiline ja mehe toetus.

Ta hoolitses suurepäraselt kodu ja aia eest, hoidis koduõhkkonda ja hubasust: iga kord, kui suvel tema juurde saabusin, tundsin end ümbritsetuna soojusest ja headusest, ta andis mulle turvalisuse ja rahu tunde.

Vaatamata sellele kuulsime esimest korda tema kuuekümnenda sünnipäeva paiku, et ta on väsinud. Ta ei rääkinud sellest liiga sageli ega süüdistanud kedagi, kuid oli selge, et miski tema elus oli muutunud.

Ühel päeval tunnistas ta, et elu kaotab järk-järgult värvid: kõigi ja kõige eest hoolitsemine kurnab, kuid annab palju vähem kui nooruses: „Tahaks midagi enda jaoks, hingele! Ma armastan teid…

Kuid minult küsiti nii harva, mida ma tahan, et ma isegi ei tea, mida mul vaja on!“ – pisarate läbi ütles ta pere ees. See hetk oli pöördepunkt: vanaema sai aru, et kui ta ei hakka mõtlema, mida ta ise elult tahab, võib tema elu muutuda väga halliks või lõppeda.

Kogu oma elu oli ta ratsionalist: kui võtta loomi – siis selliseid, mis annavad toitu. Kui midagi istutada – siis kindlasti seda, mis toidab või ravib.

Pärast seda vestlust võttis ta koera ja tegi väikese lillepeenra – esimest korda elus lihtsalt niisama, hingele. Ta mõistis esimest korda, miks on väärt teha midagi mitte kellegi teise, vaid enda jaoks.

„Uut tulevikku pole võimalik luua, kui kinni hoida minevikust“

Vanaema lõi oma elule uusi tähendusi, õitses oma soovide tundmaõppimisel ja muutus, mille üle olime ütlemata rõõmsad.

Kuid ühel päeval tunnistas ta, et tal on raske minevikku lahti lasta: ikka ja jälle naaseb ta sinna ja mõtleb: „Mis oleks, kui oleksin hakanud end tundma õppima juba noorena?

Milline oleks mu elu olnud, kui oleksin armastanud mitte ainult peret ja meest, vaid ka ennast?“ – ta oli õnnelik, et tema elu muutus, kuid mõte kaotatud võimalustest kurvastas teda.

Ta fantaseeris sageli, kuidas oleks võinud tema elu kulgeda, kui oleks juhtunud see või teine, või kui negatiivseid sündmusi poleks üldse olnud.

Ta süvenes kirjandusse, mida ta varem kunagi ei teinud: luges vaid praktilisi asju – retsepte ja vahel harva uudiseid.

Seekord aga tõmbas teda ilukirjandus ja seiklused – talle oli põnev fantaseerida ja kangelasele kaasa elada.

„Ei“ – vastasin mina. „See on sama, mis lüüa vett rusikaga või proovida õhku kinni püüda“ – see ajas mind naerma. „Just täpselt! Naljakas“ – ütles ta.

„Kuid kui mõtted valesti elatud elust jälitavad täiskasvanuid, ei mõista me, kui mõttetu see on: vaatame tagasi ja unustame vaadata enda jalge ette – pauk, muhk!

Jätkame mõtlemist, et probleem on minevikus – pöördume ikka ja jälle tagasi, ja meie tulevik muutub minevikuks.

Uut tulevikku pole võimalik luua, kui kinni hoida minevikust“ – see oli teine kord minu mälus, kui vanaema muutus vestluse käigus – ta lõpetas end süüdistamast „vales“ elus ja selles, et hakkas end tundma õppima alles seitsmekümnendates, mitte kahekümnendates.

Me kõik oleme lapsed, kuni meil on huvi elada
Ühel päeval ütles vanaema mulle: „Kas tead, mis on sinu ja minu vahe? Sina oled laps ja sa oled kümneaastane, mina olen laps ja ma olen seitsmekümne nelja aastane“ – see üllatas mind, ta jätkas: „Miks on lastel nii huvitav elada? Inimesed mäletavad lapsepõlve kui kõige huvitavamat perioodi.

Sest nad õpivad alati midagi uut, kõik pakub neile huvi. Nad ei arva, et nad teavad kõike – nende uudishimu on piiritu. Meie, täiskasvanud lapsed, arvame, et teame juba kõike – kaotame huvi.

Kui huvi pole, muutub elu igavaks – kaob soov ja tekivad mõtted rahust. Ise arvasin, et ongi juba aeg…“ – „Mis tähendab „aeg“?“ – küsisin – „Huvi tagasi saada!“

Ta ütles: „Kui sa ei tea, mis asub järgmisel nurgal, aga tahad teada – see on huvi. See juhib sind kogu elu. Kui tead, mis on selle nurga taga – see on teadmine.

Peamine pole teadmiste kogumine, vaid alati mõtlemine, mida sa veel ei tea ega ole proovinud, et säilitada huvi – maailmas on palju ilusat, kõik sõltub meie vaatenurgast: kui vaatad vanu kohti ja kasutad vanu teadmisi, kõik jääb endiseks – nii juhtub vanemaealiste inimestega, nad ei tunne enam huvi“.

Loodan, et minu vanaema lugu ja tema mõtted aitavad vähemalt ühel teist leida jõudu muuta oma elu ja muuta see ilusamaks hoolimata vanusest.