Minu uus minia keeldus panemast meie lapselapsele vanaisa nime, öeldes, et see nimi on liiga vastik, kuid kõige rohkem üllatas meid poja käitumine
Kui meie perre jõudis uudis oodatavast lapselapsest, oli rõõm kirjeldamatu. Minu poeg Toomas ja tema naine Eva olid õnnelikud, oodates oma esiklast, ja mina koos abikaasaga olime kindlad, et peretraditsioonid säilivad.
Toomase vanaisa, minu isa, oli lugupeetud ja armastatud inimene, kelle nimi – Antanas – oli alati olnud meie pere oluline osa. Seetõttu eeldasime loomulikult, et pisipoiss saab tema auks selle nime.
Kuid varsti puutusime kokku ootamatu reaktsiooniga. Ühel õhtul, kui olime kogunenud ühise laua taha arutama tulevase lapse nime, ütles Eva kerge kulmukortsutusega, et Antanase nimi ei ole tema jaoks vastuvõetav. “See kõlab liiga vanamoeliselt ja isegi ebameeldivalt,” selgitas ta, lisades, et tema sõbrannad naeraksid sellise nime üle.
Oli selge, et Eva jäi kindlaks oma arvamusele ega kavatsenud järele anda. Minu abikaasa oli šokeeritud, et meie peretraditsioon nii avalikult tagasi lükati, ja mina püüdsin diplomaatiliselt selgitada, mida see nimi meie perele tähendab.
“Antanas oli tugev inimene, keda kõik imetlesid,” ütlesin lootuses, et Eva mõistab, millist sümboolset väärtust see meie jaoks omab. Kuid tema näoilmes oli vaid jonnakus ja soovimatus kompromissi leida.
Kuid kõige rohkem üllatas meid Toomase käitumine. Selle asemel, et toetada peretraditsiooni või vähemalt püüda leida kompromissi, oli ta täiesti Eva poolel. “See on ju ainult nimi,” ütles ta, justkui polekski selles vaidluses midagi erilist.
Tema ükskõiksus tundus meile omamoodi reetmisena, justkui poleks peresidemed ja traditsioonid talle enam midagi tähendanud.
Sügaval sisimas tundsime end haiget saanuna ja pettununa. Me olime alati uskunud, et pere ei tähenda ainult veresidemeid, vaid ka põlvest põlve edasi antavaid traditsioone. Antanase nimi sümboliseeris meie jaoks sidet minevikuga. See oli midagi enamat kui lihtsalt sõna – see oli mälestuste ja väärtuste kehastus.
Pärast seda kohtumist vältisime mõnda aega tulevase nime teemat. Kõik tundsid pinget, kuid ei Toomas ega Eva ei pakkunud välja ühtegi teist varianti ega kompromissi. Tundus, et nende otsus oli lõplik ja meie arvamus polnud oluline. Lõpuks mõistsime, et peame leppima sellega, et meie lapselast ei nimetata Antanaseks.
Kuigi olukord on nüüdseks lahenenud, jättis see hinge kibeda tunde. Meie peretraditsioon oli katkestatud ja pidime tunnistama, et mõnikord valivad noored vanemad oma tee, hoolimata vanavanemate ootustest.
Me armastame ja oleme oma lapselapse üle endiselt õnnelikud, kuid saime aru, et elu nõuab vahel mineviku lahtilaskmist ja uue põlvkonna traditsioonide kujundamise võimaldamist.
