Minu täiskasvanud poeg hoidis minust alati distantsi. Aga kui ta sattus haiglasse, avastasin teda hoopis teisiti…

Ma ei oleks kunagi arvanud, et võin oma last nii vähe tunda.
Paljude aastate jooksul elasin ma veendumuses, et poeg lihtsalt tõmbus eemale – nagu sageli juhtub, kui lapsed täiskasvanuiks saavad, pered loovad, töö ja muud asjad neid hõivavad ning neil lihtsalt ei jää aega. Ütlesin endale, et see on loomulik. Kuid tegelikkus oli hoopis teistsugune.

Meie suhted olid juba ammu jahtunud. Pärast õpinguid kolis ta välja, hiljem vahetas paar korda elukohta, töötas palju, kuid ei rääkinud peaaegu midagi. Alati viisakas, kuid kauge. Tuli minu juurde pühade ajal – lühikeseks ajaks, paariks tunniks, ja siis kiirustas tagasi oma “oma maailma”. Tõi harva helistama, ütles alati, et on hõivatud. Veensin end, et see on normaalne, et täiskasvanute elu näebki niimoodi välja. Kuid kuskil sügaval sees oli mul valus – ma tundsin, et kaotan temaga sideme.

Kõik muutus ühel juunikuu ööl. Helistas naine, kes ütles, et poeg koges autoavariid, et ta on haiglas ja tal on perekonda vaja. Mul tõmbas hing kinni. Pakkisin kiiresti kotti, helistasin sugulastele, otsisin dokumente. Tee haiglasse tundus lõputu. Peas keerles ainult üks mõte: kas ma jõuan talle öelda kõik, mida ma polnud varem öelnud?

Kui tuppa sisenesin, olid seal juba inimesed – mulle võõrad. Noormees, naine särtsakate juustega ja vanem daam, kes ulatas mulle kohe teetassi.
Kas te olete ema? – küsis ta naeratades. – Meil on nii hea meel teid lõpuks näha.
Ma seisin seal, teadmata, mida vastata. Tundsin end võõrana oma poja elus.

Järgnevatel päevadel avastasin asju, millest mul polnud aimugi. Selgus, et ta oli juba mitu aastat teinud vabatahtlikutööd: aidanud loomade varjupaikades, kogunud asju ja raha vaesematest peredest lastele, osalenud erinevatel heategevusüritustel. Inimesed tulid haiglasse ja rääkisid lugusid, mille tõttu mul pisarad voolasid. Nad rääkisid, kuidas ta magas varjupaiga põrandal, et abiks olla, kuidas ta viis kodutuid öömajadesse, kuidas jagas viimast.

Kuulasin neid ja ei suutnud uskuda, et nad räägivad minu pojast – sellest samast poisist, keda pidasin suletuks, ükskõikseks, isekaks.
Miks ta ei rääkinud mulle sellest kunagi? Miks ta varjas seda minu eest?

Kui ta end veidi paremini tundis, küsisin temalt seda. Ta vastas vaikselt, väsinult:
Ma ei tahtnud, et sa muretseksid. Ma kartsin, et sa ei saa minust aru. Sa oled alati armastanud, kui kõik on rahulik, korrektne, plaanis. Aga ma tahtsin lihtsalt tunda, et ma olen vajalik. Et minu elu midagi tähendab.

Pärast seda vestlust ei saanud ma kaua uinuda. Sain aru, et kogu elu olin püüdnud teda enda lähedal hoida, laskmata tal iseendaks olla. Tahtsin, et ta elaks “korrektselt”, et tal oleks mugav ja rahulik. Aga tema tahtis vaid üht – vabadust ja usaldust.

Ta paranes aeglaselt ja olin tema kõrval iga päev.
Tutvusin tema sõpradega, kuulasin nende lugusid, püüdsin mõista tema valitud elu. Ja esimest korda paljude aastate jooksul ei õpetanud ma, ei andnud nõu, ei parandanud – olin lihtsalt kohal.

Nüüd on meie suhted hoopis teistsugused. Ta helistab sagedamini, kutsub mind külla, jagab seda, mida varem varjas.
Ja ma õppisin olema tema kõrval teistmoodi – ilma kontrolli, ilma ootusteta. Koguni osalen tema asjades, aidates heategevusüritustel, tutvudes tema sõpradega. Ja, mis on üllatav, just see on meid lähendanud nii, nagu varem ei õnnestunud.

Vahel taban end ikka mõttelt, et tahaks, et ta oleks “teistsugune” – rahulik, etteaimatav, selline, nagu ma teda ette kujutasin.
Aga nüüd saan aru: armastada – see ei ole lapse kuju väljalõikamine enda järgi.
See on tema aktsepteerimine sellisena, nagu ta on.

Ja kui selle nimel pidi läbima valu, hirmu ja üksindust – oli see seda väärt.

Kas te olete kunagi märganud, et hakkame oma lapsi tõeliselt mõistma alles siis, kui lubame neil oma elu elada?