Minu sünnipäeval helistas mu mehe endine naine. Ta ütles ainult ühe lause ja pani toru ära. Sellest ajast peale vaatan oma abielu hoopis teise pilguga…

Seisin noaga koogi kohal, elutoas lauldi “Sto lat” ja minusse justkui tõmmati eesriie — see sama, mille taha olin aastaid omaenda kahtlusi peitnud.

Ma ei rääkinud sellest kellelegi. Naasin laua juurde, naeratasin, lõikasin portsjone, korjasin taldrikuid. Küsimusele “kas kõik on korras?” vastasin: “Jah, lihtsalt reklaamikõne.” Kuid seesmiselt juba mürises. See lause ei olnud “mittemillestki”. See oli temast. Meist. Pisikestest pragudest, mida olin aastaid vaiba alla pühkinud, korrates endale: igal inimesel on puudusi, ei tasu kaevata, peaasi et vaikne ja rahulik oleks.

Esimest abielu kirjeldas ta alati ühtemoodi: “võimatu läbi rääkida, igavesed etteheited, kontroll, tegi minust türanni”. Ma noogutasin, haletsesin, embasin, kui mälestused taas esile tulid. Mulle meeldis uskuda, et olen see, kes mõistab, “parem versioon” naisest tema kõrval. Kuid pärast seda ühte lauset, öeldud tundmatust numbrist, kõlas kõik teisiti: kelle lugu see oli — tema või tõsi?

Sünnipäevaööl ma ei maganud. Kerisin meie aastaid tagasi: väikesed “süütud” valed “vaikse elu” nimel, kontolt kaovad raha, mida tema sõnul “koguti üllatuseks”. Need hetked, kui iga ebamugava küsimuse peale kosteti: “Liialdad, jälle dramatiseerid.” Kuidas ta järk-järgult eemaldas mind sõbrannadest, justkui naljaga: “Üks on igavesti oma probleemidega, teine — manipulaator, miks sa neid vajad?” Ja kuidas ma ise hakkasin uskuma, et kahekesi on parem — ilma “mürgiste mõjutusteta”.

Hommikul leidsin numbri kõnelogist ja helistasin tagasi. Toru võeti kohe vastu, justkui oodates. “Miks sa seda ütlesid?” küsisin. “Et sul oleks võimalus näha varem kui minul,” vastati rahulikult. Kohtusime linna teises otsas kohvikus.

Ta tuli kohale ilma haavava kättemaksusoovita silmis. Rääkis — ja iga paari minuti järel tekkis mul tunne, et jutt käib minu kodust. Inimesest, kes ei karju ega peta “avalikult”, ei tõsta kätt — kuid tõmbab meid alla. Moonutab fakte. Vestleb nii, et lõpuks pead sina vabandama. “Kas ta kunagi on öelnud, et sa oled liiga tundlik?” — “Jah.” “Et sul on ‘mäluprobleemid’, sest sa segadates kuupäevi?” — “Jah.” “Et raha on ühine, kuid otsused peab tegema ‘vastutav’ — ehk tema?” — ma jäin vait.

Seejärel võttis ta välja kausta: koopiad pangakirjadest, teated võlausaldajatelt, pere nimel allkirjastatud lepingud, mis jäid lõpuni arusaamatuks. Vestluste fragmendid — vabandused selle eest, mida ta ei olnud teinud. Kõik lõppes lahutusega. Mitte sellepärast, et ta lõpetas armastamise. Vaid sest ta lõpetas end ära tundmast.

Naasin koju, käed värisemas, avasin dokumendisahtlid. Selgus, et meil on kaks kontot — ühest ma ei teadnud midagi. Leidsin ka tarbimislaenu taotluse, kus oli minu nimi… aga mitte minu allkiri. Mu nahk tõmbus kahvatuks.

Vestlus oli vältimatu. Õhtul panin kõik paberid lauale. “Mis see on?” küsisin vaikselt. Hetkeks vilksas tema silmis see, millest tema rääkis: arvestus. Seejärel kõikus mask: “Ei tahtnud sind koormata. Teadsin, et paanika algab. Mul oli plaan kõik korda teha.” — “Aga allkiri minu eest?” — “See on formaalsus, ei tahtnud sind kaasata.”

Lause “inimesed ei muutu” kajas tagasi. Nägin meie abielu kogu konstruktsiooni: mina, kes emotsionaalselt õigustab, tema — “ratsionaalne”, kes “võtab vastutuse” ka minu eest, ilma minu nõusolekuta. Nägin, kui sageli olin reetnud oma intuitsiooni, sest oli lihtsam uskuda stabiilsusse kui näha riski rahuliku pinna all.

Ütlesin: “Homme läheme juristi juurde. Teeme vara lahususe. Ja terapeudi juurde — mina igal juhul. Sina — kui soovid jääda.” Ta püüdis pehmendada, rääkida armastusest, ühisaastatest, “vigadest, mis juhtuvad kõigil”. Kuid ma ei kuulanud enam argumente — kuulsin mehhanisme.

Möödus kaks kuud. Lahusvara režiim on kehtestatud. Krediiti maksame läbipaistvalt, kokkulepitud plaani järgi. Tema käib teraapias. Ütleb, et mõistab. Ma ei tea, kas tõesti. Õpin mitte reageerima igale “liialdad” — lihtsalt tõusen ja lahkun ruumist. Õpin kontrollima, küsima, lugema, mitte uskuma “sõna pealt, sest oleme pere”. Õpin kuulama ennast — seda osa, mis aastaid sosistas “midagi on valesti”, kuid uppus hoolitsusse ja valemisse “meie mõlema hüvanguks”.

Kas olen tänulik sellele naisele ühe kõne eest päeva minu sünnipäeval? Jah. Üks lause päästis mind eluaastatest, mis oleksin veetnud loos, mida ma ise ei kirjutanud. Ma ei tea, kas meie abielu püsima jääb. Tean aga järgmist: kui see jääb, siis uutel reeglitel — tõega, vastutusega ja tasakaaluga. Ja kui mitte — ma suudan lahkuda, sest lõpuks näen ennast, mitte ainult teda.

Sellest ajast peale vaatan meie liitu teistmoodi: mitte kui kindlust, mida tuleb iga hinna eest kaitsta, vaid kui kahe täiskasvanu lepingut, kellel on õigus öelda “ei”, küsida “miks” ja allkirjastada ainult see, mida nad on lugenud ja vastu võtnud. See kõlab vähem romantiliselt kui “igaveseks”, kuid minu jaoks — on see lõpuks aus.

Mida tähendab teie jaoks austus abielus — ja kuidas mõista, et seda enam ei ole?