Minu pulmas astus väike tüdruk kirikusse ja küsis mu peigmehelt: “Isa, kas sa kavatsetakse temaga teha sama, mis sa tegid emaga?”

Minu pulmapäev pidi olema minu elu kõige õnnelikum päev. Lumivalge kleit, lilled, muusika, sõbrad ja pere, õnnelikud naeratused – kõik läks ideaalselt. Ma seisin altari ees, hoides käes meest, keda ma armastasin, ning ootasin põnevusega hetke, mil ütleme teineteisele soovitud “jah”.

Aga kiriku vaikust katkestas õrn lapsehääl:

— Isa, kas sa kavatsetakse temaga teha sama, mis sa tegid emaga?

Õhku täitis vaikus. Ma tundsin, kuidas mu peigmehe sõrmed kiskusid, kuid ta ei liikunud. Külaliste silmis peegeldus segadus, mõned hakkasid sosistama.

Ma pöörasin ümber. Vahekäigus seisis umbes seitsmeaastane tüdruk, lihtsas kleidikeses, tohutute pruunide silmadega, täis arusaamatust ja valu. Tema väikesed käed olid rusikas ja huuled värisesid.

Mu süda jättis löögi vahele.

Ma ei teadnud, mida öelda. Ma ei teadnud, kes see tüdruk on.

Aga mu peigmees, Daniel, kahvatus.

— Sophie… — ohkas ta, justkui ei suudaks oma silmi uskuda.

— Kas sa unustasid mind, isa? — tema hääl värises.

Ma lasin kiiresti tema käe lahti. Häältetumm tõusis kirikus, külalised vaatasid kord mind, kord mu peigmeest, oodates selgitust.

— Daniel, mis… see tähendab? — mu hääl kõlas kähedalt.

Ta pöördus aeglaselt minu poole. Tema silmis oli midagi hirmu ja kahetsuse vahel.

— Emma, ma võin kõike seletada…

— Seletada? — küsisin ma uuesti. — Kas sa saad selgitada, miks tüdruk kutsub sind isa?

Ta avas suu, kuid ei suutnud leida sõnu.

Vahepeal jooksis Sophiele ligi naine, tõenäoliselt tema ema. Tema nägu lõõmas vihast ja silmad sähvisid.

— Sa ei viitsinud isegi talle tõtt rääkida, jah? — sisistas ta. — Sa lihtsalt lahkusid, kustutasid meid oma elust ja nüüd kavatsetsed alustada kõik uuesti, nagu meid poleks kunagi olnudki?!

Danieli silmis välgatas valu.

— Lily, kuula palun…

— Ei, Daniel, nüüd kuula sina! — tema hääl muutus karjeks. — Sa jätsid meid maha! Jätsid mind lapsega üksi ja kadusid, justkui meid poleks kunagi olnud. Ja nüüd… nüüd kavatsetakse abielluda, teeseldes, et oled korralik mees?

Ma astusin sammu tagasi. Pea keerles.

Ma teadsin, et Danielil oli minevik. Ta rääkis, et tuli raskest lahutust läbi, kuid ta ei maininud kordagi, et tal on tütar.

— Miks sa mulle ei rääkinud? — sosistasin ma.

— Ma… Ma kartsin, et sa lahkud… — tema hääl värises. — Ma tahtsin alustada uuesti, mineviku seljataha jätta…

— Minevik? — Lily naeris kibedalt, murdunult. — Sa räägid omaenda tütrest nagu millestki, mida saab seljataha jätta!

Sophie pigistas ema kätt, tema silmad olid täis pisaraid.

— Isa… kas sa tõesti ei armasta mind?

See oli viimane, mida ma taluda suutsin.

Ma vaatasin meest, kellega kavatsesin abielluda, ja nägin temas võõrast.

Kuidas ma ei märganud seda varem? Kuidas ma ei tundnud, et ta on võimeline millekski selliseks?

Sellel hetkel tegin ma otsuse.

Ma tõstsin kleidiääre ja pöörasin ümber.

— Emma! — Daniel haaras mul käe.

Ma vaatasin talle silma – ja seekord nägin seal hirmu. Kaotuse hirmu.

Aga see ei olnud hirm, mida tunneb inimene, kartes kaotada oma perekonna. See oli hirm paljastamise ees, hirm oma tegude tagajärgede ees.

Ma tõmbasin aeglaselt oma käe tema peost.

— Sa ei ole see inimene, kellega ma tahan abielluda, Daniel.

Tema silmis kajastus õudus.

— Palun, ma parandan kõik ära…

Aga ma olin juba oma otsuse teinud.

Ma läksin Lily ja Sophie juurde.

— Ta ei ole teie väärt, — ütlesin ma, vaadates nende silmadesse.

Lily noogutas, huuled kokkusurutud.

Sophie vaatas mulle arglikult otsa.

— Kas sa lähed tema juurest nüüd ka ära?

Ma naeratasin talle läbi pisarate.

— Jah, kullake. Sest head inimesed ei jäta maha neid, keda nad armastavad.

Ma astusin kirikust välja, jättes seljataha Danieli, tema valed ja tema saladused.

Ma ei teadnud, mis mind ees ootab, kuid üht ma teadsin kindlalt – ma ei lase end kellegi valede osaks teha.

Ja see oli õige otsus.