Minu poega norib pidevalt klassikaaslane ja õpetaja soovitab, et ta sellele tähelepanu ei pööraks – ta on ju mees

Meie poeg Viktor läks sel aastal 5. klassi. Ta on tavaline, rõõmsameelne laps. Noh, võib-olla natuke rahutu. Aga poisid ongi sellised – ma seletan seda tihti abikaasale. Ta ei taha ju, et tal kasvaks mingi flegmaatiline nutupill?

Kuid hiljuti hakkasin märkama, et pojal on kogu aeg paha tuju, ta ei naerata enam, isegi pisaraid olen näinud! Vist on esimeseks armastuseks veel vara…

Minu küsimustele Viktor vastata ei tahtnud. Pidin pöörduma abikaasa poole – lootsin, et tema teab, mis pojaga toimub. No vähemalt üldjoontes. Kas õpingutega on probleeme?

Ja selgus, et tema teab, aga ei rääkinud mulle midagi! Oh, need emad!

– No tead, nende klassis on üks tüdruk – Inga. Elav ja aktiivne. Ja nüüd ei anna ta meie pojale vahelt pärast suve: pilkab, et tal on tüdruku nimi, et ta on lühem kui tema.

Tead ju, et tüdrukud küpsevad kiiremini! Ta on juba peajagu kõrgem kõigist teistest. Isegi sotsiaalmeedias saatis klassikaaslastele midagi Victori jaoks solvavat. Kes üldse sellises vanuses lastele sotsiaalmeedia kasutamist lubab? – väljendas abikaasa ühe hingetõmbega.

– Hea küll. Riita, aga miks sa ei rääkinud mulle sellest? Ja mida vaatab nende õpetaja? – olin pahane.

– Rääkisin tema klassijuhatajaga. Aga ta ütles, et Viktor – tulevane mees, tal tuleb ainult kannatust varuda ja mitte sellele tähelepanu pöörata. Tüdrukutele ei tohi ette heita, nad on nõrgemad, – ohkas minu Margarita.

Mul plahvatas midagi peas!

Kuidas ma vihkan seda, kui “mehe ja naise” juttude varjus varjatakse tüdrukute lihtsat ebaviisakust ja kasvatamatust!

Teatud tüdruk võib niimoodi solvata, et täiskasvanud mehel voolavad pisarad! Aga mida, talub siis?

Ei, ma ei jäta seda niimoodi.

Järgmisel päeval teatasin ülemusele, et hilinen tööle ja viisin ise poja kooli. Meie klassijuhataja leiab mulle kindlasti kümme minutit enne tunde!
– Tere, tulge edasi. Mul pole väga palju aega, aga olen valmis rääkima. Mis on juhtunud? – küsis minu poja klassijuhataja.

– Soovin kuulda, kes see tüdruk selline on, kellele kõik on lubatud. Minu poeg siis kannatab ja käib härmas, aga midagi ei tohi ette võtta? – selgitasin oma visiidi eesmärki.

– Oh, te räägite Ingast… Minu meelest võtab Victor kõike liiga südamesse. Teate, mul on õpetus lastele – ärge norijatele tähelepanu pöörake, ja nad jätavad rahule! Ta on ju poiss, tulevane mees. Las olla lihtsalt sellest üle! – vastas mulle õpetaja.

– Ärge rääkige mulle seda soolise kuuluvuse jama. Mul on kõrgharidus, ma saan vanuselisest psühholoogiast aru. Teie klassis on tekkinud tõeline norija ja kiusab õpilasi, ja teie ei kavatse midagi teha, kuna ta on… tüdruk? – olin hämmeldunud.

– Aga mida siin ette võtta? Usun, et parim viis on see, kui lapsed ise asja lahendavad, – laiutas õpetaja käsi.

Ma ei uskunud ei oma kõrvu ega silmi. Rohkem kui kümme aastat tagasi lõpetasin kooli ja mitte midagi ei muutu! Mõned vastikud tüdrukud pääsevad ikka kõigest.

Pidin meie õpetajale selgitama, et kui ta sellesse protsessi ei sekku, siis pean seda tegema mina.

Ja vanemate vaheliste suhete selgitamine ei lõppe kindlasti hästi. Ma näen siin kahte varianti: kas ema ja isa on sama ebaviisakad kui tütar või on tüdruk mitmenäoline ja käitub kodus kenasti – mis on veel hullem.

Aga igal juhul on iga vanem oma lapse poolel, see on ju selge.

Selleks ongi õpetajad vajalikud! Keegi peab jääma objektiivseks ja õpetama lastele õiglust. Mitte lihtsalt konfliktidest distantseeruda, nagu meie õpetaja!