Minu poeg valis elu oma võõrasema juures, mida ma tegin järgmiseks, muutis kõike meie peres

Pärast lahutust sain minust üksikema oma 7-aastasele pojale, Martenile. Meie hubane maja oli nii pelgupaik kui pidev meeldetuletus kõigest, mida olin kaotanud. Seinad, mis kunagi kuminad naerust ja rõõmust, tundusid nüüd rasked vaikusega.

Aasta lõpp lähenes ja mul polnud raha korraliku õhtusöögi jaoks. Minu poeg, oma siira rõõmuga, küsis, kas saame teha kalkunit ja kartulipüreed nagu varem. Ma teadsin, et ma ei saa midagi teha, kuid ma ei tahtnud teda alt vedada.

Siis helistas minu endine abikaasa, Jüri. Ta pakkus raha, kuid ma keeldusin. Ma võitlesin, nii rahaliselt kui emotsionaalselt. Kui Jüri pakkus, et Marten veedaks koos temaga tänupühade, nõustusin ma vaikselt, kui see oleks talle parem.

Anna tundus kõiges täiuslik, täiesti vastandina mulle. Ma vihkasin teda, aga ma teadsin, et Marten väärib rohkem, kui ma talle hetkel pakkuda suudaksin.

Vaadates Martenit, kuidas ta oma asju pakkis, oli see minu elu üks raskemaid hetki. Järgmisel päeval, kui ma jõudsin Jüri juurde, tervitas mind Anna oma tavapärase sädelevate naeratusega, mis tegi mu ebamugavustunde ainult tugevamaks. Laud oli kaunilt kaetud, taldrikud paistsid, kõik oli täiuslik. Marteni põnevus õhtusöögi üle süvendas minu südamesse valu.

Õhtusöögi ajal ütles Marten kõigile, et tahab elada koos Jüri ja Annaga. Mu süda kukkus. Kuidas ma hoidsin end pisarate tagasihoidmiseks? Ma olin alati temaga, aga nüüd tundus, et ta ei taha mind enam. Anna pilk kohtus minu omaga, ja hetkeks tundsin, kas ta on rahul.

Sel õhtul veetasin aega akna ees, vaadates tühjusesse, tundes kaotuse raskust. Ma ei saanud alla anda. Ma pidin võitlema oma poja eest.

Alustasin uut rutiini, töötades pikki tunde kohvikus ja hiljem kontorihoones, vaevu jõudsin rahaga lõppu. Mu keha oli kurnatud, aga mu meel jäi keskendunuks jõuludele.

Ma ostsin Martenile LEGO komplekti, mida ta tahtis, kulutades iga viimase sendi, mis mul oli. Ühel õhtul sain telefonikõne Martenilt ja tema hääl kostis elevusest, kui ta ütles, et Anna on juba jõule kaunistama hakanud. Ma lubasin talle, et ma ka kaunistasin, lootes, et see tähendab talle midagi.

Jõulud saabusid, ja ma lõin sooja, piduliku kodu. Marteni silmad särasid, kui ta sisse astus, ja ma tundsin väikest lootusekiirt. Me istusime õhtusöögiks, ja ma vaatasin, kuidas ta õhtut nautis.

Kui tuli aeg kingituste avamiseks, muutusin närviliseks, oodates tema reaktsiooni LEGO komplekti peale. Kuid kui Marten avas esmalt Anna kingituse, nägin, et see oli sama komplekt, mille eest ma nii kõvasti olin vaeva näinud.

Tuba pöördus. Olin šokis ja püüdsin ennast stabiilseks hoida, kuid laudlinna libises minu käest, saates taldrikud ja toidu põrandale.

Järgmist, mis ma mäletan, oli see, et ma olin haiglas, tundes häbi ja piinlikkust. Jüri pakkus maksta kiirabi arve, ja Anna üllatas mind, öeldes, et ta ei taha mind asendada, ta lihtsalt tahab olla osa Marteni elust. Marten, kes jäi minu juurde, sosistas: „Ma igatsen sind, ema. Ma igatsen meid.”

Me otsustasime üheskoos, et me ei jaga enam Martenit. Ta võiks alati olla kodus minuga. Kogu pere koos tähistas jõule, mitte täiuslikult, aga ühtselt. Need ei olnud need jõulud, mida ma olin plaaninud, kuid need olid need, mida me kõik vajasime.

Ütle meile, mida arvad sellest loost?