Minu poeg tuli koju pärast esimest õppepäeva kleebis seljal. See, mis sellel oli, pani mind mõtlema…

Ma ei unusta kunagi seda jahedat sügisõhtut. Väljas peksis vihm aknaid ja tuul rebis puulehti. Töölt koju naastes nägin poega, kes seisis trepikojas ja justkui ootas mind kummalise ilmega.

— Ema, — sosistas ta, kui ma korteriukse avasin. — Mul oli midagi kleebitud seljale…

Vaatasin lähemalt ja märkasin valget kleebist, millele musta markeriga oli kirjutatud hirmutav kiri:

«ETTEVAATUST: Ta näeb seda, mida teised ei saa näha»

Süda tõmbus murest kokku. Miks just minu laps? Ja kes võis nii naljatada? Või polnudki see nali?

Hommikul, saates poega kooli, ei saanud ma kummalistest kleebisest mõtteid lahti. Koju jõudes võtsin kohe ühendust klassijuhatajaga — _Mariaga_. Ta kuulas mu jutu ära ja pakkus, et kohtume pärast tunde.

— Tulge kohale, arutame, mida ette võtta, — ütles ta vaikselt ja murelikult.

Sel päeval kooli ees seistes tundsin, et poeg ja mina oleme astumas uude, hirmutavasse eluetappi. Klassides oli tunda märgade riiete ja kriidi lõhna, koridorides ringi jalutavad lapsed vaatasid mind uudishimulikult.

— Pole midagi ebatavalist tähele pannud, — tunnistas _Maria_, noogutades. — Võib-olla mõned klassikaaslased peavad teda „liiga nutikaks“. Ta jõuab kõike kiiresti, märkab detaile… Mõnikord tekitab see kadedust.

Tänasin teda ja lahkudes tundsin ärevust.

Õhtul, kui poeg koju tuli, nägi ta välja muserdatud. Akna taga jätkus vihmasadu, ja ma keetsin endale ja pojale kange tee.

— Ema, — ütles ta, silmi maha lüües. — Täna küsis üks poiss, _Aleksei_, kas ma tõesti suudan „lugeda teiste mõtteid“. Keegi sosistas veel, et ma olen „imelik“.

Tundsin hirmuhoogu: kas kiusamine on algamas? Piisab ju ainult ühest kuulujutust, et lapsed hakkaksid klassikaaslast vältima.

— Mida sa vastasid?
— Ütlesin, et see on rumalus.

Siiski tundus ta väsinud ja kurb ning otsustasin välja selgitada, kes muu võiks selle loo taga olla. Järgmisel päeval ootasin koolipäeva lõppu ja läksin jälle kooli. Sissekäigu juures kohtasin tumedanahalist vanema klassi õpilast. Tal oli käes fotoaparaat ja ta nägi välja hämmingus.

— Kas otsite kedagi? — küsis neiu, vaadates kord minule, kord minu selja taha seisma jäänud pojale.
— Jah. Tahan mõista, kes talle selle kleebise… — alustasin, kuid jäi pooleli.

Äkki ohkas ta, justkui olles otsustanud tunnistada:
— Vabandage, minu nimi on _Anna_, olen 11. klassis. Mina kleepisin talle selle kleebise.

Minu sees kõik jahtus. Ma ei oodanud, et vastus leitakse nii kiiresti. Kaugemal ilmus _Aleksei_, kes nägi _Annat_ ja tardus. Nähtavasti teadis temagi rohkem, kui soovis näidata.

— Miks sa seda tegid? — küsisin _Annalt_, püüdes end vaos hoida.

Ta jäi veidi kohmetuks:
— Teie poeg aitas mind juba esimesel päeval. Ta märkas, et olin oma fotoaparaadi garderoobi unustanud ja jooksis mulle järele. Keegi polnud selliseid asju enne tähele pannud. Ma tegin nalja, et ta on „imeline ettetähendaja“. Ilmselt oli see minu veidi kummaline katse tähelepanu tõmmata… või austust avaldada. Mulle tundus naljakas, aga asi läks lolliks ja solvatavaks.

— Kas sina levitasid siis ka kuulujutte, et ta „näeb“ rohkem kui teised? — sekkus _Aleks_. — Ma haarasin sellest kinni, sest… noh, ta tõesti lahendab kõik kiiremini kui meie ning oskab teste ette aimata. Ma tegin ka vea.

Samal ajal, kui me rääkisime, murdis hallide pilvede tagant läbi nõrk, kuid soe sügispäike. _Anna_ seisis langedes õlgadega, teadmata, kuhu minna süümepiinade eest, ja _Aleksei_ keerutas jalalt jalale. Poeg, kuigi ta näis kohmetunud, ütles ootamatult:

— Ma ei kõnele sellest… kuid parem küsige otse. Miks leida selliseid „saladusi“?

Sel hetkel tundsin, kuidas pinge, mis oli kogunenud alates eilsest päevast, mind maha jättis. _Anna_ vabandas ja lubas kõigile selgitada, et see oli kohmakas nali. _Aleksei_ kehitas süüdistavalt õlgu.

Poeg ja mina suundusime koju. Õhk oli värske möödunud vihmast, ja lehed meie jalgade all krõbisesid meeldivalt. Kallistasin teda tugevalt õlgade ümbert.

— Sa oled nii tähelepanelik, — sosistasin ma. — Ja see on hea. Peaasi, ära karda olla sina ise.

Õhtul, kui istusime köögis teed joomas ja kuulsime, kuidas vihmapiisad aknaklaase sahistasid, tundsin, et kõige raskem jäi juba seljataha. Meil õnnestus pojaga see arusaamatus klaarida, usaldus säilitada ja isegi uusi sõpru leida. Ja kui ta tõesti „näeb“ veidi rohkem kui teised, las see and toob elus ainult head.

Selle mõttega jäin kergelt südamega magama. Tundub, et me läbisime uues koolis esimese tõsise katsumuse — ja tulime sellest välja tugevamana ja lähemal teineteisele.