Minu poeg on 45-aastane. Ta on olnud kaks korda abielus, ja kõik tema naised ei meeldinud mulle üldse. Küll on kahju, et ma nii hilja taipärast tõde mõistsin…

Nüüd tahan jagada oma elulugu. Võib-olla saab see kellelegi õppetunniks ja aitab vältida minu vigu. Pikka aega arvasin, et tean kõige paremini, kuidas mu lapsed peaksid elama, ja sekkusin nende ellu. Nüüd saan aru, et mõnikord on parem lihtsalt neid toetada ja armastada, kui püüda nende saatust juhtida.

Olen pensionär. Mul on lapselaps, kuid ma pole teda kordagi näinud. Ja kõik sellepärast, et olin kategooriliselt vastu oma tütre abielule tema valitud mehega. Tundus, et ta ei sobi mu tütrele üldse, ja ma püüdsin meeleheitlikult seda tõestada.

Aga mu tütar ei kuulanud mind, abiellus ja kolis teise linna. Teate, nende abielu osutus edukaks. Ma tean seda oma õe käest, kes on kõik need aastad tütrega suhelnud ja oli isegi pulmas. Olen oma tütre üle õnnelik. Aga ma igatsen teda nii väga…

Ja nüüd pojast. Mul on poeg, ja ta on alkohoolik. Ja selles süüdistan ainult ennast. Ta on 45-aastane, ta on kaks korda ametlikult abielus olnud ja tal on olnud ka kaks elukaaslast. Ja ma lükkasin nad kõik tagasi. Alati arvasin, et keegi pole minu poisist väärt.

Esimene minu poja naine oli Kadri. Nad abiellusid, kui ta veel ülikoolis õppis. Ta oli tüdruk väikesest külast ja mulle tundus, et ta lihtsalt võlus ta ära, et temaga abielluda.

Ma ei lubanud neid oma korterisse elama ja nad kolisid ühiselamusse. Ma arvasin, et teen õigesti, kui püüdsin nende ellu sekkuda ja abielu rikkuda. Ja nii Jaanus tuli minu juurde tagasi, Kadrit enam polnud. Nad lahutasid.

Paar aastat hiljem tõi Jaanus koju uue tüdruku – Kristi. Ta oli väga hea: lahke, töökas, armastav ja usklik. Aga see tema uskumine Jumalasse… Ta tahtis, et nad Jaanusega kirikus abielluksid, aga ma olin kategooriliselt vastu. Ja jälle rikkusin ma nende suhted.

Elasime pojaga kahekesi. Olin õnnelik, kui ta astus prestiižsesse ülikooli, et saada teine kõrgharidus. Seal tutvus ta tüdrukuga nimega Mari. Ta oli lastekodust, ja see ei sobinud mulle üldse. Jälle tegin kõik, et nad lahku läheksid.

Hiljem oli veel üks tüdruk, ja taas sekkusin ning rikkusin kõik ära. Lõpuks otsustasin kõik oma kätesse võtta ja leidsin ise Jaanusele “sobiva” tüdruku – korraliku ja jõuka. Kuid ka seekord ei tulnud midagi välja.

Kuu aega hiljem tuli poeg koju lõuna ajal ja teatas, et lahkus töölt. Ta ütles, et nüüd algab tema uus elu. Ja tõepoolest – järgmisest päevast alates sai tema igapäevaseks kaaslaseks viinapudel. Ta joob iga päev, nii üksinda kui ka sõpradega. Võtab mu pensioni, teenib ise midagi, kuid kõik läheb alkoholi peale.

Nüüd tagasi vaadates mõistan, et olen ise süüdi. Olen hävitanud tema abielud, võtnud talt võimaluse olla õnnelik. Kuidas on läinud tema endistel naistel? Kadri’l on nüüd suurepärane pere, kaks last, maja ja auto. Kristi usub endiselt Jumalasse, on abielus ja laulab kirikukooris. Mari valmistub samuti abielluma.

Aga mina? Ma istun oma korteris üksinda, kardan iga päeva, kardan poja tagasitulekut, kui ta jälle hakkab raha nõudma ja ähvardama. Õnneks pole ta veel käsi külge pannud.

Miks ma ei mõistnud seda varem? Nüüd kardan isegi liikuda, et teda mitte üles äratada. Kui ma poleks sekkunud tema ellu, võib-olla oleks mul praegu lapselapsed ja võiksin nautida rahulikku vanadust.

Aga ma olen ise süüdi. Mul on kahju, aga nüüd on juba hilja midagi muuta.

Ärge tehke minu vigu. Laske oma lastel elada nii, nagu nad tahavad. Lihtsalt armastage neid, toetage, aga ärge püüdes nende saatust juhtida.