Minu poeg nägi kogemata minu testamenti ja käskis mul koheselt asju pakkida

Ma alati uskusin, et kasvatasin üles hea inimese.

Aadam oli minu ainus poeg. Juba lapsepõlvest alates püüdsin talle anda kõike: head haridust, mugavat elu, toetust kõigis tegemistes. Kui tema isa suri, jäime me kahekesi, ja tegin kõik, et tal millestki puudust ei oleks.

Ta kasvas suureks, ehitas üles karjääri, sai oma pere. Kuid aega minu jaoks tal peaaegu ei olnud.

— Emme, mul on töö, lapsed, tegemised… Ma helistan sulle hiljem tagasi.

“Hiljem” võis kesta nädalaid.

Aga ma ei olnud solvunud. Kas mitte selleks ma teda ei kasvatanudki? Et ta elaks õnnelikult?

Ühel päeval tuli ta ilma ette teatamata.

Astus majja, kõndis kiirelt elutuppa. Ma olin üllatunud — ta ei tuli kunagi lihtsalt niisama.

— Emme, mis see on? — ta viskas mu ette paberi.

Võtsin dokumendi kätte ja sain kohe aru: minu testament.

— Kust see sulle sattus?

— See pole oluline, — tema hääl oli külm. — Sa oled jätnud maja mulle pärandamata?

Sosistasin raskelt.

— Olen selle jätnud Karoliinale.

Karoliina on minu vennatütar. Ta ei ole bioloogiline tütar, aga kunagi oli ta mulle lähemal kui oma enda poeg.

Pärast tema ema surma aitasin tal jalule tõusta. Erinevalt Aadamist, oli ta alati minu jaoks olemas.

Aga seda ta ei mõistnud.

— Kas sa oled tõsine? — poja hääl värises. — Kas see tähendab, et ma ei saa midagi?!

Ma olin vait.

Ja siis ta järsku ohkas sügavalt ja ütles:

— Pane asjad kokku.

Ma ei saanud kohe aru.

— Mida?

— Ma ei taha enam, et sa siin elaksid. Kui see pole enam minu maja, siis pole sul siin midagi teha.

Ma vaatasin teda ega tundnud ära seda poissi, kelle olin üles kasvatanud.

— Aadam… sa ajad mind välja minu enda majast?

— Sa valisid ise, kes sulle tähtsam on.

Ta tõusis püsti, võttis taskust raha ja pani selle minu ette.

— Kui esialgu piisab.

Ja siis lihtsalt lahkus.

Istusin pikalt, liikumata, pisarad voolasid mu põskedelt alla ning ma ei suutnud uskuda, et see oli minu poeg.

Muidugi ma ei läinud kuhugi. Mulle tundus, et olen juba kaotanud kõik.

Ma arvasin, et kõige hullem on mitte omada kedagi, kellele jätta oma pärandust.

Aga selgus, et veelgi hullem on mõista, et oled kasvatanud üles võõra inimese.