Minu pere keeldus meie peole tulemast, kui sai teada, et me ei kutsunud tädi Liisit

Ma olen alati püüdnud olla viisakas. Hoida rahu, isegi siis, kui sees keeb. Kui otsustasime abikaasaga korraldada peo meie pulma-aastapäeva puhul, tahtsin, et kõik oleks rahulik, hubane ja siiras. Ainult lähedased. Ainult need, kellega päriselt tahavad rõõmu jagada.

Külaliste nimekiri tekkis iseenesest. Vanemad, vennad ja õed, mõned sõbrad, ja kõik. Me ei planeerinud pidulikku banketti sajale inimesele, see oli väike koosviibimine, peaaegu kodune. Arutasime, keda kutsuda ja keda mitte. Ühel hetkel ütlesin selgelt:

— Aga mitte tädi Liisit.

See naine oli osa minu elust lapsepõlvest alates. Aga kunagi ei olnud ta päriselt lähedal. Ta sekkus alati, tegi teravaid märkuseid, külvas ebamugavust. Igal peresündmusel oli alati mingi konflikt. Ja kasvades sain ma aru: ma ei pea seda „perekondlikkuse“ nimel taluma.

Ema reageeris ägedalt. Alguses vaikimisega. Siis üritas ta mind ümber veenda. Ja lõpuks ütles otse:

— Kui Liisi ei kutsuta, siis meie ka ei tule.

Ma jäin sõnatuks. Ma ei palunud neil valida. Ma lihtsalt palusin austada meie pidu. Aga valik oli juba tehtud. Ja meie aastapäevale jäi pidulaud pooleldi tühjaks.

Ma nutsin. Olin vihane. Kahtlesin: võib-olla oleks pidanud kutsuma? Kannatama? Teesklema, et kõik on korras? Aga siis vaatasin ringi. Seal olid need, kes tulid vabatahtlikult. Kes kallistasid siiralt. Kes rõõmustasid koos meiega — päriselt.

Nädal hiljem helistas ema. Ta rääkis kuivalt. Siis, peale lühikest pausi, pomises:

— Me lihtsalt ei tahtnud Liisit solvata.

— Aga mind? — küsisin ma. — Ei tundunud, et te solvasite mind?

Ema vaikis. Ja siis ütles vaikselt:

— Ma ei mõelnud selle peale.

See ei olnud vabandus. Aga see oli esimene samm.

Ma ei tea, kas me suudame kõik ära leppida. Ma ei tea, kas me kutsume teineteist veel kord. Aga nüüd ma tean kindlalt: minu ruum — minu oma. Ja õigus otsustada, kes sinna kuulub, on ka minu oma.

Mõnikord on piirid — mitte isekus. Need on hoolitsus. Enese eest. Peo eest. Selle eest, et su elus oleks rohkem neid inimesi, kes päriselt sinust rõõmu tunnevad.