Minu nimi on Rainer. Olen 45-aastane. Mul on alati olnud teisi naisi ja olin kindel, et mu naine ei tea midagi. Kuid hiljuti nägin teda koos teise mehega

Minu nimi on Rainer. Olen 45-aastane. Mul on alati olnud teisi naisi ja olin kindel, et mu naine ei tea midagi. Kuid hiljuti nägin teda koos teise mehega.

Ma ei suutnud seda pikka aega uskuda. Nad jalutasid rahulikult käest kinni hoides inimeste keskel. Kuidas tal ei olnud häbi, ma ei saa aru.

Võib ju kohata tuttavaid või sugulasi. Mida nad küll mõtlevad? Nad ei hooli üldse, mida teised arvavad. Aga kui meie lapsed oleksid näinud Anneli‘t? Ma ei taha seda isegi ette kujutada.

Mina näiteks, kui tahan lõbutseda väljaspool kodu, teen seda vaikselt ja märkamatult. Juba aastaid on mul olnud palju naisi, aga siiani ei tea keegi midagi.

Mu naine arvab, et olen talle truu. Olen mees ja mul on õigus vahel lõõgastuda. Ma ei näe selles midagi halba. Me elame Euroopas, kus inimesed ei karda teha, mida nad tahavad. Usun, et ma pole ainus, kes nii käitub.

Aga kui sain teada oma naise truudusetusest, ei suutnud ma end tagasi hoida. Mis õigusega teeb tema nii pärast kõiki neid koos elatud aastaid?

Mina kinkisin talle kingitusi, viisin kohvikusse, viisime end puhkama! Ma ei suuda seda mõista! Naine peaks perekonda hoidma, mitte seda lõhkuma. Tol päeval läksin lõunale kohvikusse.

Tellisin õunakoogi, mida kelner soovitas. Äkitselt nägin naaberlauas oma naist. Anneli hoidis teise mehe kätt.

Alguses tahtsin nende juurde minna ja kõik näkku öelda, aga miski peatas mind. Ei tahtnud teiste ees oma suhet paljastada. Kohvikus oli üsna palju rahvast. Otsustasin, et räägin Anneliga kodus.

Tahtsin kõik selgeks teha. Tulin töölt varem koju, saatsin lapsed vanavanemate juurde. Ei tahtnud, et nad midagi kuuleksid.

– Kuidas sa said mulle nii teha? Ma arvasin, et sa oled mulle truu… – hüüdsin, kui ta uksel ilmus.

Ta nägu muutus kohe. Aga selle asemel, et midagi õigustuseks öelda, hakkas ta mind süüdistama.

– Tahad öelda, et sina oled mulle terve elu truu olnud? Ära naljata! Ma tean sinu seiklustest! – karjus Anneli.

Ma tõesti ei oodanud seda. Vaikisin paar minutit, siis ütlesin:

– Ma olen mees. Ja see on normaalne. Aga sina oled naine. Sina peaksid truu olema. Meie peret hoidma. Ma nägin, kuidas te hoidsid käest ja naeratasite teineteisele. Millest te rääkisite? Ütle kohe!

Vestlus ei õnnestunudki. Mu naine ei saanud aru, mida ta tegi. Ta hävitas meie pere. Hea, et lapsed seda ei kuulnud. Õudne mõelda. Mu ema oli õigus. Sellest naisest ei saa kunagi korralikku inimest.

Mõtlesin kogu õhtu, kas mul on sellist naist vaja. Ühelt poolt kasvatame koos lapsi, aga teiselt poolt – ma ei suuda temaga koos elada. Kui mina olen kodust ära, siis tema on armukese juures? Arvan, et esitan lahutuse. Kas vähe on maailmas teisi naisi?

Aga mida teie minu asemel teeksite? Kas andestaksite ja prooviksite kõike uuesti üles ehitada – või lõpetaksite selle suhte lõplikult? Jätke oma arvamus kommentaaridesse. Mind tõesti huvitab, mida teised mõtlevad.