Minu naine hakkas kummaliselt käituma ja ma otsustasin talle järgneda, aga see, mida ma nägin, oli ootamatu…

Minu nimi on Povilas. Oleme oma naisega abielus olnud üle viie aasta. Tundub tavaline pere. Meil on väike poeg. Mina töötan, tema on emapuhkusel. Kõik näib olevat selge ja kindel.

Aga ühel hetkel hakkasin märkama imelikusi.

Naine nagu eemaldus. Mitte füüsiliselt — lihtsalt pilk muutus tuhmiks, liigutused — aeglasteks, sõnad — lühikesteks. Alati väsinud, alati halvas tujus. Pole mingeid õhtusööke, segadus majas, ta kõnnib justkui vari ja on pidevalt telefonis või istub vaikselt. Ma ei saanud aru, mida ta teeb terve päeva, kui mina töötan hommikust õhtuni?

Mul hakkas tekkima viha. Kahtlused.
Jah, see kõlab klišeelikult, aga ma tõesti mõtlesin: mis siis, kui tal on keegi teine? Ehk ta enam ei armasta mind?
Alateadlikult valmistusin reetmiseks. Ja ükskord otsustasin: kontrollin.

Leidsin viisi töölt varem lahkuda. Ütlesin, et tunnen end halvasti. Allkirjastasin paar kiiret dokumenti — ja jooksin koju.

Pähe jäi üks pilt: avan ukse ja seal — võõras mees. Või tema, hommikumantlis, punastab, peidab telefoni. Mul käed sõna otseses mõttes värisesid.

Avan ukse — ja näen mitte teda.
Lävel seisis tundmatu naine.

— Kes te olete? Kus on mu naine? — küsisin ma järsult, peaaegu karjatades.

Tema vastas rahulikult:
— Olen lapsehoidja. Hoian teie lapsel silma peal, kui teie naine on tööl.

Tööl?..

Ma ei uskunud seda kohe. Mul hakkas paha. Istusin lihtsalt diivanile ja vaatasin põrandale.

Kui naine tagasi tuli, väsinud, vormiriietuses, termos käes — mul polnud sõnu. Pigistasin vaid välja:
— Miks sa mulle ei rääkinud?

Ja siis ta istus mu kõrvale. Ei vabandanud. Lihtsalt… selgitas.

— Ma ei suuda kauem kodus istuda. Tunnen, et kaotan ennast. Iga päev — üks ja seesama. Mul on elust vähe. Vestlustest. Mõttest. Vajasin oma raha. Oma eesmärki. Ma ei jooksnud teise mehe juurde — ma lihtsalt läksin enda poole. Kartsin, et sa ei saa aru.

Ja tead… selles sekundis tundsin ma mitte solvumist, vaid häbi.
Häbi, et mul oli lihtsam uskuda truudusetusse, kui et ta on elav inimene, kellel võib raskusi olla. Kellel on vaja toetust. Kuulajat. Partnerit.

Olime kaua vait. Ja siis hakkasime naerma.
Absurdne — aga vabastav.

Nüüd oleme kokku leppinud — pole mingeid saladusi.
Kui midagi muret teeb, ärge peitke. Rääkige. Jah, isegi kui on ebamugav. Isegi kui on hirmutav. Sellepärast, et lähedus — see ei ole lihtsalt koos ühe katuse all elamine. See on päriselt koos olemine.

Ja nüüd ausalt — kas te alati teate, mida teie lähedane inimene tunneb?
Või, nagu minagi tol korral, lihtsalt ei märka, kuidas ta vaikselt kaob?..