Minu naabrinaine ei maksnud mulle tema maja koristamise eest, nagu me olime kokku leppinud — ja seetõttu andsin ma talle ausa õppetunni

Ma elan väikeses hubases linnas, kus inimesed on harjunud üksteisele usaldama. Oleme alati valmis naabreid aitama, jagama tööriistu, laste järele vaatama või lihtsalt heade sõnadega toetama. Seetõttu ei kõhelnud ma hetkegi, kui minu naabrinaine Klara palus mul aidata tema kodu koristada.

See ei olnud lihtsalt segadus, vaid tõeline väljakutse, kuid ma olin nõus, lootuses tema aususele ja korralikkusele. Klara oli tuntud oma erksa iseloomu poolest. Tal oli alati laitmatu välimus: korrektselt seatud juuksed, täiuslik meik ja disainerrõivad.

Tema maja aga nägi välja, nagu oleks seal just orkaan möllanud. Ta selgitas, et töö ja laste eest hoolitsemine võtavad kogu aja ning ta ei suuda koristamisega hakkama saada. Ma mõistsin, et ta vajab abi, ja otsustasin, et see on hea võimalus natuke lisaraha teenida. Me leppisime kokku: teen üldkoristuse kindla tasu eest. Klara kinnitas mulle, et kõik makstakse kohe pärast töö lõpetamist.

Ma usaldasin tema sõnu. Töö algas järgmisel päeval. Ausalt öeldes polnud see lihtne. Tegin mitu tundi tööd, puhastades igat nurka, pühkides tolmu, pestes põrandaid ja isegi nõusid, mis tundusid kogunenud olevat nädalate kaupa.

Klara, oma korda, läks magamistuppa, jättes mind tema segadusega üksi. Ei teetassi ega head sõna — ainult kergemeelsed pilgud ja palved teha “veidi rohkem, kui olime kokku leppinud.” Õhtuks lõpetasin töö. Maja säras puhtusest ja ma tundsin uhkust oma töö üle. Klara piilus oma magamistoast välja, heitis pilgu tulemusele ja ütles: “Noh, mitte paha.”

Ootasin, et ta ulatab rahakoti, nagu lubatud. Kuid selle asemel hakkas ta järsku norima pisiasju. “Kas sa vannitoa akent pühkisid? Aga esiku kapp? Seal oli täielik segadus ja sa ei koristanud seda.” Olin šokeeritud. Olime eelnevalt töö mahu kokku leppinud ja ma täitsin kõik, millest oli räägitud. “Klara, me leppisime kokku. Koristus on lõppenud.

Kas olete tulemusega rahul?” küsisin, üritades rahulikuks jääda. Ta kortsutas kulmu ja vastas: “Teate, ma arvasin, et see ei ole väärt seda raha, millest me rääkisime. Teil on ju lihtne, aga mul on praegu natuke kitsas rahaga. Võib-olla saate oodata järgmise kuuni?” Tundsin, kuidas mul sisemuses keema läks. See oli mitte ainult solvav, vaid ka alandav. Panin oma jõu, aja ja püüdlused sellesse, vastutasuks sain ainult tühjad lubadused. Läksin koju, tundes end petetuna.

Kuid mida rohkem ma mõtlesin, seda tugevamaks muutus soov talle õppetund anda. Järgmisel päeval läksin Klara juurde tagasi. Ta oli mind taas nähes üllatunud. “Mida te siin teete?” küsis ta, risti rinnal. “Ma sain aru, et unustasin ühe detaili lõpetamata,” vastasin rahulikult. Ta lubas mind sisse, aimamata midagi halba.

Suundusin elutuppa, kus oli tohutu vaip, mida ma eelmisel päeval hoolikalt puhastasin. Võtsin harja ja pühkisin vaibale kogu prügi, mida majast leidsin. “Nüüd näeb see välja täpselt nii nagu enne koristamist,” ütlesin naeratades ja suundusin väljapääsu poole. Klara vaatas mind šokeeritult. “Teie ei saa nii teha! See on ju minu kodu!” “Ma lihtsalt panin kõik tagasi nii, nagu oli.

See on ilmselt see tasu, mida ootasite,” vastasin ja lahkusin, jättes ta segadusse. See olukord õpetas mulle palju. Mõnikord peavad inimesed teiste lahkust nõrkuseks. Kuid tõde on see, et nõrkus on vaikselt taluda ebaõiglust.

Ma ei kahetse oma tegu. See oli aus õppetund Klarale ja loodan, et see paneb teda tulevikus austama teiste inimeste tööd.