Minu naabril oli hiljuti juubel – 90 aastat. Otsustasin teda õnnitleda, aga tema majja astudes hakkasin nutma
Meie küla on väike, kõik tunnevad kõiki. Nüüdseks on sinna jäänud vähe elanikke, sest inimesed lahkuvad parema elu otsingul suurtesse linnadesse.
Ka minu naabri Aleksandra lapsed ja lapselapsed on laiali läinud. Aleksandra – endine kirjandusõpetaja, väga tagasihoidlik ja intelligentne naine. Paljud täiskasvanud räägivad temast suure austusega ja ka mina õppisin kunagi
Aleksandra käe all. Mäletan tema huvitavaid tunde ja lõputut kannatlikkust meie, mitte just kõige püüdlikumate õpilaste vastu.
Teades, et mu naabril täitub üheksakümmend aastat, otsustasin talle üllatuse teha ja kutsumata juubelile minna. Olin ostnud kingituse ja korjanud ilusa põllulillede kimbu, koputasin pärastlõunal Aleksandra uksele.
Ta vastas kohe, nagu oleks mind oodanud:
– Jah-jah, astuge sisse! Ma astusin sisse ja nägin elegantselt kaetud lauda, aga minu suureks üllatuseks ei olnud majas külalisi – ei lapsi ega lapselapsi.
Tõenäoliselt oli mu hämming näost näha, sest peoperemees ütles piinlikult:
– Siin, kui sa oled esimene, Lina! Mul on väga hea meel, astuge sisse! Me jõime natuke šampust ja Aleksandra hakkas meenutama minevikku, peamiselt kooli.
Kui küsisin tema laste kohta, läks mu endise õpetaja pilk kurvaks:
– Neil on tegemist ja tee siia, tead isegi, on pikk… Mulle ei mahtunud pähe, kas tõesti on kakssada kilomeetrit nii ületamatu vahemaa, et mitte õnnitleda ema ja vanaema nii tähtsa juubeli puhul või lihtsalt mitte tulla külla ja temaga vestelda?
Aleksandra ei tahtnud ilmselgelt, et ma lahkuksin, ei tahtnud taas üksinda jääda, nii et istusin tema juures hilisõhtuni, kuulates tema jutte ja jagades oma tagasihoidlikke uudiseid… Ärge jätke oma vanemaid üksi, ei nende juubelite päevil ega ka üldse.
Nad vajavad teie tähelepanu, hoolt, toetavaid sõnu. Neil on lihtsalt vaja teid näha, teada, et te pole neid unustanud. Ärge lükake oma külaskäike edasi, sest võite lihtsalt hiljaks jääda…
