Minu miniad otsustasid mind üllatada juubelil, kuid nende kingitus jättis kibeda järelmaitse. Mina omakorda otsustasin neile kätte maksta. Ja siin on, mida ma neile pühadeks kinkisin!

Minu miniad otsustasid mind üllatada juubelil, kuid nende kingitus jättis kibeda järelmaitse. Nad andsid mulle ühe ühise kingituse – käterätikute komplekti ja teekannu.

Olin jahmunud, sest tavaliselt inimesed panustavad kokku, et osta midagi tõeliselt tähendusrikast. See ei tundunud hoolivuse avaldusena, vaid pigem ükskõiksusena.

Isegi minu pojad, nende abikaasad, olid hämmingus. Selline kingitus andis justkui mõista, kuidas nad minusse suhtuvad, ja see suhtumine ei teinud mulle rõõmu.

Koos abikaasaga oleme alati hoolitsenud laste eest, varustanud neid kõige vajalikuga. Ühe korteri andsime vanemale pojale, kui ta abiellus, ja nooremale võtsime eluasemelaenu.

Mõlemad elavad lähedal ja miniad saavad omavahel hästi läbi. Ma pole kunagi nende pereasjadesse sekkunud, sest meil on oma mured. Kuigi oleme abikaasaga pensionärid, elame aktiivset elu ja püüame nautida iga päeva.

Pärast sellist “kingitust” otsustasin oma miniad ära õpetada. Uueks aastaks, kui me tavaliselt teeme mehega kõigile heldeid ja kasulikke kingitusi, valisin teistsuguse lähenemise.

Jõulupuu all ootas neid üks ühine üllatus – ainult üks pott kahele. Jälgisin nende nägusid, kui nad pakendi avasid: segadus ja kohmetus rääkisid enda eest.

See õppetund oli neile väga õpetlik – mõnikord tasub mõelda, mida teistele kingid, sest suhtumist näidatakse mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega.