Minu minia palus mul lasteaiast lapselapse ära tuua. Kuuldu kasvataja käest lõi mul jalad alt…

Kui ma rühma sisenesin, ootasin tavapärast päeva. Minia helistas hommikul, paludes laps viia, sest jäi tööle hiljaks. Minu jaoks on see alati rõõm — ta jookseb mulle kaissu, lõhnab pliiatsite ja sooja piima järele ning ma tunnen end taas vajalikuna. Kuid tol korral vaatas kasvataja mulle teisiti — ettevaatlikult ja murelikult.

– Kas te saaksite hetke oodata? – ütles ta vaikselt, kui mu lapselaps jooksis riietusruumi oma jopet otsima. – Mul on teile midagi öelda.

Mu süda hakkas kiiremini lööma. Arvasin, et ehk ta lükkas kedagi või rikkus mingi reegli. Kuid tema öeldud sõnad sundisid mind toetuma vastu seina.

Kasvataja rääkis aeglaselt, vaadates mulle otse silma:
– Viimastel päevadel on ta mitu korda midagi öelnud, mis mind muretsema pani. Rääkis, et õhtuti on oma toas vahel hirmus, sest «isa karjub väga valjult ja ema nutab». Ja ta ütles ka, et vahel tahaks hoopis teie juures elada.

Koju minnes oli mu lapselaps tavapäraselt jutukas. Rääkis pildist, uuest mängust, kleebisest hea hoolsuse eest. Kuulasin tema häält ja kasvataja iga sõna kajas mu sees. Ühest küljest lapsed vahel liialdavad. Kuid teisest küljest, kui see on tõsi, mis toimub nende kodu suletud uste taga?

Õhtul istusin toolis ja mõtlesin, mida ette võtta. Võiksin kohe oma pojale helistada ja otse küsida. Kuid kui asjad on juba pingelised, lisab selline vestlus vaid õli tulle. Võiksin rääkida minia endaga — aga kas ta avaneks mulle? Ei tunneks ta end hukkamõistetuna? Ja siiski, midagi tuli ette võtta: mõte, et lapselapsel on oma kodus hirm, ei andnud mulle rahu.

Järgmisel päeval tegin ettepaneku viia ta minu juurde ööseks. Minia nõustus, viidates tööle. Õhtul, kui me elutoas puslesid kokku panime, küsisin ettevaatlikult:
– Tead, kallis, kasvataja ütles, et sul on vahel oma toas hirm. Miks?

Ta vaatas väga tõsiselt, täiesti täiskasvanulikult:
– Sest isa karjub ema peale. Väga. Vahel ta paugutab ust ja siis läheb minema. Ema nutab ja ütleb, et tal on kurb meel.

Müts kurgus muutus tihedamaks. Need ei olnud fantaasiad. See oli nende tegelikkus.

Järgmistel päevadel jälgisin poja peret tähelepanelikumalt. Oli näha: minia oli muutunud kinnisemaks, poeg — pahuraks. Jutud olid lühikesed, külmad. Sain aru, et probleem on olemas ja kannatab mitte ainult laps. Kuid kuidas aidata ilma habrasid sildu lõhkumata?

Kord kutsusin minia kohvile. Algul rääkisime pisiasjadest, siis julgesin küsida:
– Ma olen mures. Mitte enda pärast — teie pärast. Ja lapse pärast.

Ta tahtis kõrvale põigata, kuid pisarad tulvasid silma.
– Rasked ajad, – sosistas ta. – Palju tülisid. Vahel lapse ees… Tean, et see on halb. Aga ma ei tea isegi enam, kuidas teisiti.

Me vaikisime. Oli kuulda vaid lusikat tassi serva vastu kopisemas. Tema käed kergelt värisesid, tema pilk oli kinnistunud kohvi kohale kerkinud auru, justkui oleks sealt oodanud mingit vihjet.

– Teate, – ütles ta peaaegu kuuldamatult, – vahel mõtlen, et kui last poleks, oleksin juba läinud. Aga siis vaatan, kuidas ta uinub, ja kardan tema elu rikkuda. Ja jään.

Tahtsin öelda, et pidevas pinges elamine rikub samuti lapsi. Kuid nägin: ta saab sellest isegi aru — tal pole lihtsalt veel jõudu.

Panin oma käe tema käele:
– Ma ei tea, mis otsuse te teete. Kuid tahan, et te teaksite: olen teie poolel. Ja lapsel on alati minu juures koht. Igal ajal. Isegi keset ööd.

Tema silmis, peale valu, ilmus ka vaikne kergendus — nagu keegi oleks pärast pikka aega öelnud, et ta pole üksi.

Kõndisin koju raske südamega, kuid tundega, et tegin midagi õigesti. Ma ei päästa nende abielu ega suuda peatada kõiki karjeid. Kuid ma võin saada lapselapsele rahulikuks sadamaks. Kohaks, kus keegi ei karju, kus on küpsetise lõhn, kus õhtuti loetakse muinasjuttu ja küsitakse: «Kuidas sul on?» — ning kuulatakse vastust lõpuni.

Ilmselt ongi minu roll praegu see — mitte mistahes hinnaga parandada täiskasvanuid, vaid säilitada väikeses inimeses peamine: teadmine, et tal on alati olemas kodu, kus teda armastatakse tingimusteta.

Aga kuidas teie minu asemel toimiksite: kas sekkuksite nende konflikti nõuannetega või muutuksite esmalt kohaks, kuhu laps tulla ja hingata saab?