Minu mees kadus 40 aastat tagasi — kui ma teda jälle nägin, ütles ta pisaratega: „Sa ei kujuta ette, mis minuga juhtus!“

Kui mu mees läks piima ostma ja tagasi ei tulnud, arvasin esmalt, et juhtus midagi tavalist: unustas end, astus sõprade juurde, jäi kuhugi teel peatuma. Möödusid mõned tunnid, seejärel päevad, nädalad… Kuud vahetusid aastatega, aga temast polnud kippu ega kõppu. Politsei laiutas käsi, sõbrad lohutasid, kuid lõpuks leppisid kõik mõttega, et ta on igaveseks kadunud.

Püüdsin eluga edasi minna. Töötasin, kasvatasin lapsi, naersin ja nutsin, kuid südames oli alati tühjus. Küsimus “Miks?” jälitas mind isegi unes. Aastatega leppisin kaotusega ja isegi lõpetasin ootamise, aga sügaval hinges elas lootus: aga äkki?..

Ja siis ühel päeval, tavaliste arvete ja reklaambrošüüride kuhja seas, leidsin kirja ilma saatja aadressita. Sisuks oli lühike tekst: “Tule keskööl jaama. Sa pead teadma tõde.” Käed hakkasid värisema, süda jäi seisma. Lugesin kirja ikka ja jälle, uskmatult oma silmi.

Sel ööl oli jaamas rahvarohke, rongid saabusid ja lahkusid, ja ma seisisin seal rahva seas, tundes end odava detektiivi kangelannana. Olin juba otsustanud, et see on kellegi halb nali, kui äkitselt märkasin teda. Aeg ei olnud tema nägu armu andnud, juuksed olid hallid, käed värisesid, kuid see oli tema, minu abikaasa, keda ma polnud näinud nelikümmend aastat.

Ta vaatas mulle otsa valust tulvil silmadega ja sosistas: “Sa ei kujuta ette, mis minuga juhtus!”

Istusime pingile ja ta hakkas rääkima. Tema lugu kõlas nii uskumatult, et ma katkestasin teda mitu korda ja küsisin: “Sa oled tõsine?” Selgus, et sel päeval, kui ta piima läks ostma, oli ta juhuslikult kuriteo tunnistajaks. Röövlid röövisid ta, ähvardasid ja sundisid aastaid neile töötama. Kolimised, nimede muutmised, hirm, et nad leiavad mind ja lapsed, — kõik need aastad elas ta pidevas õuduses.

Kuid kuidas ta siis tagasi sai tulla? Hiljuti suri üks neist, kes teda hirmutas. Teine aga tunnistas võimudele. Nüüd on ta vaba, kuid elu, nagu ta ütleb, pole enam sama. “Ma kartsin teie pärast… aga polnud ühtegi päeva, mil ma poleks sinust mõelnud,” — tema silmad täitusid pisaratega.

Ma vaatasin teda ja mõistsin, et minu ees seisab inimene, keda ma kunagi armastasin, kuid kes on muutunud võõraks. Minu sees möllas tunnete keeris: leevendus, viha, igatsus nende aastate järele, mis me kaotasime. Kuidas elada edasi? Kas suudan andestada? Kas tahan?

Nagu tundes mu mõtteid, pigistas ta mu käsi: “Ma ei oota, et sa mind kohe tagasi võtad, kuid ma pidin sulle tõtt rääkima.”

Me istusime jaamal kuni hommikuni, rääkides kõigest: meie lastest, kes kasvasid ilma temata, elust, mida pidin uuesti üles ehitama, ja tulevikust, kus tal alles tuleb oma koht leida.

Kui ta lahkus, jättes mind koidikul veelgi rohkemate küsimuste kui vastustega, sain ühe asja kindlaks — minevik jõuab meile alati järele, isegi neljakümne aasta pärast. Ja nüüd olin mina see, kellel tuli otsustada, kas suudan teda uuesti oma ellu lubada või on uks igaveseks suletud.