Minu mees hakkas äkki kirikus käima. Alguses arvasin, et tal on mingisugune sisemine ärkamine. Selgus aga, et teda ei tõmmanud sinna sugugi palve…

Iga päev täpselt kell 17:30 lahkus ta kodust. Ta ütles, et läheb õhtusele jumalateenistusele. “No küll on,” mõtlesin ma siis. “Viiekümnendates eluaastates tundub, et inimestel muutub palju.” Ma ei kahtlustanudki, et need “palved” olid vaid ettekääne.

Kõik algas süütult. Pärast lihavõtteid hakkas ta rohkem rääkima usust, sellest, et teda miski rõhub, et ta tahab end “puhastada”. Arvasin, et see on keskeakriis. Ta polnud kunagi olnud eriti usklik, aga kui inimene otsib rahu – las otsib. Ma tegin õhtusööki, tema lahkus, tuli tagasi pooleteise tunni pärast – rahulik ja lõdvestunud, justkui oleks maha visanud koorma.

Siis ma hakkasin märkama pisiasju. Triigitud särk, sättitud juuksed, kallis parfüüm. Ta seletas seda niimoodi: “No see on ju austus kohtade vastu.” “Ka Jumal väärib korralikkust.” Tundus naljakas, kuid ei vaielnud vastu. Lõppude lõpuks – normaalne inimene, teenib hästi, ei skandaalitse, ei kao teadmata kuhugi. Lihtsalt käib kirikus.

Kõik muutus ühel päeval. Me tulime koju pärast tema õe juures lõunasööki. Ta võttis jope seljast ja viskas selle toolile. Tegin harjumusest vale jope lahti ja hakkasin otsima võtmeid – leidsin kviitungi. Kohvikust kiriku kõrval. Kaks kohvi, kaks kooki. Kuupäev ja kellaaeg: neljapäev, kell 18:05. Neljapäeval oli ta “palvetamas”.

Jäin vait. Aga järgmisel päeval otsustasin teda jälgida.

Ma läksin kirikusse meie kodu lähedal, istusin tagumisele pingile. Teenistus tõesti algas ja ta oli seal tõesti kohal. Üksi. Nägin teda kõrvalt, ta palvetas. Ja pärast lahkus esimesena. Läksin talle järele – ja nägin teda. Naine seisis nurgal, kenasti riietatud, rahulolev. Nad kallistasid. Ja need ei olnud sõbralikud kallistused.

Ma läksin koju tagasi nõrkenud jalgadega. Süda peksis nii kõvasti, et ma kuulsin seda peaaegu. See polnud isegi viha. See oli häbi. Selle pärast, et ma nii kaua ilmset ei märganud.

Järgmisel päeval küsisin otse:

— Mis ta nimi on?

Ta tardus. Ei eitanud, ei vabandust. Ainult ohkas raskelt ja ütles:

— Tutvusin temaga kirikus. Ta aitab seal jumalateenistuste ajal.

— Ja sina ka “aitad” teda?

Ta vaikis. See vaikus oli hullem kui tunnistamine.

Ma ei teinud stseene. Ei lõhkunud asju. Aga ütlesin rahulikult:

— Kui sulle nii meeldib kirikus käia, palveta nüüd elukoha eest. Sest siin sa enam ei ela.

Nädala pärast pakkis ta asjad ja läks. Selle oma “abilise” juurde. Lapsed olid šokis, aga nad olid juba suured – said kogu olukorrast kiiremini aru kui mina. Üks tütardest ütles:

— Ema, parem nüüd kui siis, kui sa oled seitsmekümnene ja sul on ainult pisarad ja abitustunne.

Esimesed nädalad olid rasked. Tundus, et mul pole enam midagi alles jäänud. Et olen kaotanud. Et elu on läbi. Et keegi ei armasta mind enam. Kuid siis tuli teine tunne – kergendus. Vaikne, ettevaatlik, aga tõeline.

Möödus pool aastat. Vahel näen neid koos. Ta hoiab teda käevangus. Ta kõnnib kõrval nagu inimene, kes ikka veel püüab aru saada, mida ta on teinud. Vahel tundub mulle, et ta võiks ükskord tagasi tulla. Aga niipea, kui meenub tema lõhn pärast võõraste parfüümide ja see, kuidas ta teda kiriku juures vaatas – saan kohe aru ühest asjast: ma ei taha elada inimesega, kellele on vaja kiriku seinu, et varjata valet.

Tahan elada tõe keskel. Isegi kui see tõde vahepeal valusalt haavab.