Minu isa jättis mind lapsepõlves maha, aga nüüd otsustas süü lunastada ja tagasi tulla. Kuid emale see ei meeldi

Minu vanemad läksid lahku, kui olin vaid kaheaastane. Pärast lahutust tuli isa paar korda minu sünnipäevale ja uusaastapidustustele, kuid siis kadus mu elust täielikult. Lapsena olin isegi õnnelik, et ta lahkus siis, kui olin väga väike.

Ma peaaegu ei mäletanud teda. Neil, kelle vanemad lahutasid hiljem, oli palju raskem. Vähemalt tundus see mulle nii. Aga mul oli ikkagi valus ja kahju, kui klassikaaslased, kellel olid täispered, mind narrisid. Tahtsin, et isa kindlasti mu kiusajad karistaks. Kuid teda polnud minu kõrval ei koolilõpetamisel, diplomitseremoonial ega ka minu pulmas.

Aastatega kadus isa kujutis mu mälust peaaegu täielikult, jäid ainult mõned vanad fotod. Ema ei tahtnud temast eriti rääkida – ta oli väga solvunud ja võib-olla armastas teda ikka veel.

Ainus, mis mul isast meelde jäi, oli see, et ta lõpetas meiega suhtlemise teise naise pärast. Ema tundis seda naist ja vihjas kord isegi, et too elab naaber tänaval. Ema sõnul oli sellel naisel laps eelmisest abielust ja ta keelas lapsel oma bioloogilise isaga suhelda, kui nende perre saabus „uus isa“ – minu isa.

Nii jäi ema üksi. Ta ostis väikese maatüki ja kolis maale elama. Tema lohutus oli väike aed, mille ta ise kasvatas. Seal olid õunapuud, ploomid, pirnid, kirsid ja virsikud. Kevadel õitsesid puud nii, et nende magus aroom pani pea ringi käima.

– Miks mul on meest vaja? – kordas ema. – Puud kuulavad mind ja toidavadki.

Kui kasvasin suureks ja teatasin emale, et abiellun, oli ta väga õnnelik. Selgus, et ta väga ootas aega, kui väikesed laste jalakesed hakkaksid tema aias ringi jooksma. Tundus, et ema tundis, et kannan tema lapselast oma südame all.

Kõige üllatavam oli see, et minu tütrel saavad olema mitte ainult vanaemad, vaid ka vanaisad. Minu ellu tuli tagasi isa. Lapsena kujutasin palju kordi ette, kuidas ta tagasi tuleb, toob kaasa hulga kingitusi ja suudleb mind põsele. Kuid ma ei rääkinud sellest unistusest kellelegi. Võib-olla sellepärast, et see oli minu saladus. Või ehk häbenesin oma soove.

Täiskasvanuna sain aru, et inimesed ei käitu alati õigesti ega südame järgi. Lõpetanud suhted selle naisega, tuli isa, et paluda andestust. Ta ei teadnud, kus ema elab, ja minu aadressi sai teada juhuslikult. Isa ei palunud, et ma teda sisse laseksin või raha annaksin (mida ma kõige rohkem kartsin). Ta ümbritses mind äkki tähelepanuga, millest olin lapsepõlves puudust tundnud.

Suur osa minu rasedusajast oli mu mees lähetustes. Ta oli need ise palunud, et esimesel aastal pärast lapse sündi oleks tal ülemuste ees „trump“ ja ei peaks enam kuskile sõitma.

Alguses tundsin end üksikuna, kuid siis hakkas isa mind külastama. Ta ostis lilli ja puuvilju, tõi lapsevoodi ja kordas pidevalt, et kogu oma isa armastuse kingib ta tulevasele lapselapsele. Kuidas mitte andestada sellisele isale?

Emale aga ei meeldinud tema tagasitulek. Ta kippus temaga kohtudes pahandama ja meenutas pidevalt vanu solvumisi. Ühel õhtul, kui isa oli pärast õhtusööki lahkunud, otsustasin emaga rääkida:

– Äkki aitab juba isa süüdistamisest? Ta mõistab oma vigu ja püüab muutuda. Miks sa üritad talle haiget teha?

– Aga miks tema mulle haiget tegi? Ta hävitas mu elu, jättis mind lapsega üksi, ja nüüd tunneb end kangelasena. Kas see on õiglane?

– Kuid ta ei saa minevikku muuta. Aga koos saame me tulevikku ehitada.

– Ma ei taha temaga midagi enam ehitada. Ei tahtnud sulle rääkida, kuid vaikima ma ka ei jää. Mul on ebamugav ja valus olla temaga ühe laua taga või peresündmustel. Seni, kuni ta tuleb sinu koju, mind siin pole.

– Ema, mida sa räägid?

– Mida kuulsid. Ma kasvatasin sind üles ja mul on õigus erilisele kohtlemisele. Seega vali: kas ema või isa.

– Aga ma varsti saan ise emaks, kas tõesti oled valmis vana vimma tõttu minust ja lapselapsest loobuma?

– See on sinu otsustada, kellest suudad loobuda.

Pärast neid sõnu võttis ema oma asjad ja lahkus. Mul oli nii valus: olin nii õnnelik, et mul on taas mõlemad vanemad, aga nüüd pean jälle kedagi kaotama.

Ema koges lahutust liiga raskelt ja tõenäoliselt ei andesta kunagi isale. Kuid kas tõesti peame mina ja mu tulevane tütar vastutama oma vanemate vigade eest?