Minu endise abikaasa vanemad ilmusid ootamatult välja ja nõudsid maja võtmeid – nõustusin, kuid ühel tingimusel
On hetki, mis muudavad elu igaveseks. Minu ja Markuse jaoks oli see hetk, kui ta 17-aastaselt ilmus mu ukse taha, silmad pisaratest punased ja seljas ainult seljakott. Ta vanemad viskasid ta välja, ilma igasuguse selgituseta, nagu tarbetu eseme. Mu ema ei kõhelnud hetkegi – ta võttis ta vastu nagu oma poja. Sellest päevast alates sai ta meie pere liikmeks.
Kasvasime koos, toetades teineteist koolis ja hiljem ülikoolis. Mina valisin personalitöö, sest mulle meeldis inimestest aru saada. Markus oli andekas IT-spetsialist, kes aitas mind alati, kui ma millestki aru ei saanud. Olime täiuslik meeskond, kuni neli aastat tagasi saatus meile kõige raskema löögi andis. Markusel diagnoositi luuvähk.
Maailm varises kokku, aga me püsisime koos. Töötasin kahel töökohal, et maksta maja eest, mille Markus oli ostnud. Ta lootis, et vanemad võtavad ta tagasi. Kuid nad ei ilmunud. Ta lahkus elust, kandes seda rasket koormat südames.
Kuu aega pärast matuseid koputati uksele. Ma avasin ja nägin inimesi, kes olid Markuse kõige raskemal hetkel hüljanud. Tema ema Helena naeratas võltsilt: „Me leiname väga. Sul on vist raske siin üksi elada.“ Vaikusest võitu saades suutsin end talitseda. Isa Richard ütles külmalt: „See maja kuulub meile.“
Nende advokaat kinnitas nõuet: „Seaduse järgi kuulub pärand lähimatele sugulastele, kui testamenti pole.“ Ma pulbitsesin vihast. „Te jätsite ta maha ja nüüd tahate maja, mille eest olen mina maksnud? See on minu nimele registreeritud.“
Helena ei andnud alla: „Markus oleks tahtnud, et maja jääks perekonda.“ Ma vastasin vaikselt, kuid kindlalt: „Markus vormistas maja minu nimele aasta tagasi. Kui tahate seda, makske mulle tagasi kõik, mis ma olen investeerinud.“
Richard susises: „Me ei saa seda endale lubada. Või anna meile üle laenumaksed, muidu kohtume kohtus.“ Ma vaatasin talle otsa: „Enne kohtusse minekut vastake ühele küsimusele: miks te oma poja hüljkasite? Miks eirasite tema lepitamissoove?“
Võtsin välja Markuse jäetud kirja. Helena avas selle värisevate kätega. Kirjas oli: „Andke andeks, et ma ei olnud selline poeg, nagu te soovisite. Õppisin andestama teile tekitatud valu eest. Loodan, et suudate ka endale andestada.“
Vaikus täitis ruumi. Helena sosistas: „Me arvasime, et nii on parem.“ Need sõnad olid tühjad. Ma raputasin pead: „Sellest ei piisa.“ Advokaat köhatas ja ütles vaikselt: „Me peaksime minema.“ Nad lahkusid, silmis kaotusekibedus.
Sulgesin ukse, tundes korraga kurbust ja kergendust. Markus oli läinud, aga ma kaitsesin tema mälestust nende eest, kes seda ei väärinud. See maja oli nüüd mitte ainult minu, vaid ka meie oma.
