Minu ema vend on väga heatahtlik inimene ja tal oli raske leppida sellega, et ta ei saa pojale väärikat pulmakingitust teha

Minu ema vend, Stefan, on alati olnud eriline inimene. Heatahtlik ja abivalmis, ta aitas kõiki, kuidas suutis, kunagi midagi vastu küsimata. Tema abikaasa suri palju aastaid tagasi — liiga vara, nagu öeldakse, ja sellest ajast saati elas ta üksinda. Ta kasvatas poja üksi üles, kunagi rasketest aegadest kurtmata, alati korrates, et kõik, mida ta teeb, — on pojale.

Tema poeg, Marek, kasvas vaikse ja pisut kinnise lapsena. Pärast kooli läks ta teise linna õppima ja sinna ta ka jäi elama. Stefani veidi muretsesid nendevahelised kaugused, kuid ta ei lasknud sellest märku — saatis talle pakikesi, õnnitlusi, uuris poja käekäigu kohta. Iga kord, kui poeg tuli pühadeks koju, naeratas Stefan nagu keegi, kelle majas oleks taas tuli süttinud.

Sel suvel teatas Marek, et abiellub. Stefan oli põnevil, aga ka veidi nõutu. Ta ei teadnud, mida peaks kingituseks andma — suurt kingitust ei saanud lubada. Pensionist piisas vaevu igapäevasteks vajadusteks ja säästukontot polnud.

Kuid südames tundis ta, et peab pojale midagi erilist kinkima.

Midagi, mis oleks uue elu alguseks.

Ja siis võttis ta vastu otsuse: kinkida talle maja ja maa, kus ta oli viimased 30 aastat elanud. «Las neil olla oma kodu. Kindlustunne homse ees,» — selgitas ta seda mulle ja mu emale, kui oma otsusest jutustas.

Me olime mõlemad šokeeritud. See polnud lihtsalt maja — see oli tema elu. Seal hoidis ta mälestusi oma lahkunud naisest, poja lapsepõlve joonistusi, seal akna all õitses tema armastatud jasmiin.

Püüdsime teda ümber rääkida:

— Stefan, kus sa siis elad? On sul üldse üürirahagi?
— Küll ma kuidagi hakkama saan, — tõrjus ta. — Peamine, et pojal oleks parem kui mul.

Ta pani end notari vastuvõtule kirja. Tuli sealt tunni aja pärast tagasi, nagu oleks kümme aastat vanemaks jäänud.

Läks vaikides kööki, vaatas pikalt aknast välja. Seejärel küsis mu ema käest natuke raha — «esialgu, kui kolin».

Kuid juba mõne minuti pärast avaldas ta väljakäidud mõtte:

— Las jääda. Saan ise hakkama.

Küsisin, mis juhtus. Ta kõhkles, kuid siis jutustas, et notar küsis, kui dokumente läbi vaatas:
— Kas teil, härra Stefan, on krundil vähemalt garaaž? Või ehk vana kuur?

Stefan imestas:

— Jah, on olemas. Miks te küsite?
— Mõnikord on nii, et inimesed kingivad kõik, mis neil on, ja lõpetavad tühjade kätega. Kas te olete kindel, et teie poeg hoolitseb teie eest vanaduses?

Olen igasugu asju näinud. Mõnikord kingib isa maja pojale ja siis, aasta pärast, leiab end tänavailt. Mõelge enda peale. Võib-olla tehke vähemalt garaažist aiatuba aknaga. Igaks juhuks.

Stefan ütles, et ei vastanud midagi, kuid see jutt jäi tema pähe. Kogu öö ei maganud. Ta ei tahtnud pojast halvasti mõtelda, aga esimest korda pika aja jooksul mõtles iseendale.

Et vanadus ei pruugi alati tähendada hoolitsevaid lapselapsi ja tähelepanelikke lapsi. Mõnikord on see üksindus ja unustatud uks.

Järgmisel päeval notarisse ei läinud. Lihtsalt jäi koju. Koristas vanu asju, pesi aknad, läks aeda.

Siis läks ema juurde ja ütles:

— Otsustasin. Maja — see on mälestus. Ma ei saa seda tervenisti ära anda.

Mina ja ema hingasime kergendatult. Ta andis Stefanile veidi raha, et saaks elutingimusi veidi parandada.

Ta lubas pojaga rääkida ja leida teise võimaluse aidata teda uue elu alustamisel.

Sellest ajast alates oli Stefan justkui rahulikum. Ta rõõmustas nagu varemgi poja pärast, kuid ei ohverdanud enam ennast.

Nüüd teadis ta: teiste eest hoolitsemine on tähtis, aga ka endale ei tohiks ära unustada.

Sest kodu — see pole lihtsalt seinad. See on sinu koht, jõuallikas, mälestuste ja aja hoidlaks.

Kas suudaksite anda kõik, mis teil on, lapse õnne nimel?

Kas arvate, et Stefan tegi õigesti, et meelt muutis ja ei kinkinud poja maja?