Minu ämm muutis mu elu põrguks pärast seda, kui sain tema poja naiseks. Kui aga avastasin, mida ta öösiti teeb, olin kohkunud…

Ma sain juba ammu aru, et mu ämm vihkab mind. Juba meie abielu esimestest päevadest peale andis ta selgelt mõista, et ma pole tema poja jaoks piisavalt hea, ja kontrollis kõiki mu tegevusi. Kui aga olin tema pidevate etteheidete ja tögamistega harjunud ning julgesin isegi vastu vaielda, siis see, mida ma avastasin, mida ta öösiti teeb, ehmatas mind ja pani mõtlema põgenemisele… 

Ma olen harjunud, et mu ämm vaatab mind nii, nagu oleksin vastik putukas, mis kogemata tema majja sattus. Juba meie abielu esimestest päevadest peale teatas ta: ma pole tema poja jaoks piisavalt hea. «Naine peaks olema tagasihoidlikum», «meie peres ei käituta nii», «sa ei sobi talle üldse» — need olid ainsad sõnad, mida temalt kuulsin. Mu mees rahustas mind: «Ema on lihtsalt vana ja muretseb minu pärast». Kuid ma mõistsin: see pole mure poja pärast, vaid tõeline vihkamine, mis peitub voorusliku hoolivuse maski all.

Elu läks nii, et me asusime ajutiselt ämma juurde elama — nii väitis abikaasa. «Kuni oma kodu ostmiseni», — täpsustas ta. Kuid see «ajutiselt» kestis kaua ja ämm näis just seda ootavat. Ta kontrollis kõike: minu toitude menüüd, koristamise korda, uneaega. Vahel tundus mulle, et ta jälgib mind isegi öösiti.

Ühel ööl veendusin, et mu tunded olid õiged.

Sellel ööl ärkasin veidra heli peale — monotoonse, rütmilise, sarnase ettevaatliku koputamisega. Mees magas rahulikult mu kõrval, koridoris oli pime, kuid ämma toast paistis õhuke valguskiir.

Ma läksin tema ukse juurde ettevaatlikult. See oli paokil. Piilusin sisse — ja mind haaras jäine külmus.

Ämm istus laua taga, ümbritsetud süüdatuist küünaldest. Tema ees lebas käsitsi õmmeldud nukk. Tema käes oli pikk nõel ja ta pistis selle metoodiliselt nuku kehasse, sosistades arusaamatuid sõnu. Tema nägu oli keskendunud, lausa pidulik. Väliselt ei paistnudki ta hullumeelne, vaid kaine ja kindel oma tegude õigsuses.

Taandusin tagasihoidlikult, püüdes mitte mingit heli teha. Läksin voodisse tagasi, kuid enam ei suutnud ma uinuda. Mind vaevas üksainus mõte: mida see kõik tähendas?

Hommikul lahkus ämm oma asjadele, mees läks tööle. Jäin üksi. Ja, ajendatuna vaigistamatust uudishimust, läksin tema tuppa.

Laual seisis ikka veel küünalde otsikud. Kõrval lebas sama nukk. Võtsin selle kätte. Mänguasi oli raske, tihedalt seest täidetud. Pöörasin selle enda poole ja olin ehmunud, nähes, et nuku pea külge oli kinnitatud minu tilluke foto, hoolikalt lõigatud välja meie pulmapildilt, kus koos abikaasaga õnnelikult üksteisele naeratame.

Tundsin, kuidas mu sees kõik kokkusurutud hirmust. Ma ei usu maagiasse ega nõiduslikes rituaalidesse, kuid sel hetkel sain selgelt aru: ämm usub nendesse siiralt ja püüab mind sihikindlalt lahti saada. Ta tajub mind oma mõjule pojale ohuna ning seetõttu püüab mind kogu jõuga hävitada, olgu siis moraalselt või füüsiliselt.

Panin nuku tagasi ja lahkusin toast, tundes põlvedes nõrkust. Õhtul tuli ämm koju ja hakkas, nagu alati, kritiseerima mu õhtusööki ja riietust. Tavaliselt vaidlesin tema märkustele vastu, kuid seekord jäin vait ja libisesin kiiresti oma magamistuppa. Lahkudes tundsin füüsiliselt tema kurja ja kahtlustavat pilku enda peal.

Ja nüüd ma ei tea, mida teha. Rääkida mehele kõigest — ta ei usu mind ja peab mind fantaasiarikkaks, või veel halvem – ütleb, et ma laiman tema ema. Lahkuda — tähendab lõplikult tunnistada oma kaotust. Mitte midagi öelda ja jääda — tähendab elada inimesega, kes öösiti pistab nõelu minu fotole.

Aga kuidas te käituksite minu olukorras?