Minu abikaasa täiskasvanud lapsed tulid meie mesinädalatele nõudma meie villat – nad said õppetunni

Minu abikaasa lapsed vihkavad mind. Nad on seda alati teinud ja tõenäoliselt ka jäävad tegema, kuid õnneks asus mu abikaasa minu poolele, kui nägi, kui julmad nad minu vastu olid. Ta andis neile väärtusliku õppetunni, mis lõpuks viis nende vabandusteni ja meie suhete taastamiseni.

Minu abikaasa Jaan on kolme täiskasvanud lapse isa, kõik üle 21 aasta vanad. Kui kohtusime, oli Jaan kaks aastat tagasi oma naise kaotanud ja leinas sügavalt. Temast sai isa väga noorelt ja kahjuks jäi ta mõne aasta pärast leseks. Umbes aasta pärast tutvumist tutvustas ta mind oma lastele, kuid meie suhted ei olnud sugugi head.

Mõistsin, miks nad meie suhte suhtes kahtlustasid – mina olen 57-aastane, Jaan aga 47-aastane. Meid lahutas 10 aastat. Oleme teineteist tundnud üle üheksa aasta ja olnud kihlatud neli aastat. Kogu meie suhte jooksul ei teinud tema lapsed kordagi midagi, mis oleks mind end pereliikmena tundma pannud.

Ma kolisin Jaani juurde alles siis, kui kõik tema lapsed olid kodust lahkunud. Kui lõpuks kolisin, oli mul nendega vähem suhtlemist, sest nad õppisid ülikoolis. Ometi, iga kord, kui kokku saime, rääkisid nad oma emast ja tegid kõik, et ma tunneksin end võõrana nende perekonnas. See juhtus hoolimata minu selgitustest, et ma ei kavatse nende ema asendada.

Kui Jaan kihlus minuga, hakkasid tema lapsed mind veelgi rohkem halvustama, kuid ainult Jaani selja taga. Ma ei rääkinud sellest talle, sest ei tahtnud nende vahel konflikte tekitada. Teadsin hästi, et nende pere oli juba palju läbi elanud, eriti Jaan, kes pidi aastaid oma lapsi üksinda kasvatama.

Jaan tundis, et peab täitma tühiku, mille ema lahkumine jättis. Ta töötas kaks korda rohkem, et pakkuda oma lastele luksuslikku elu ka siis, kui nad olid kodust lahkunud.

Mõned nädalad tagasi oli meil pulm. See oli väike tsiviiltseremoonia ja tema lapsed ei osalenud, väites, et neil on tähtsamad kohustused. Me ei muretsenud selle pärast, kuna üritus oli väike. Otsustasime mesinädalate jaoks rohkem kulutada ja sõitsime Bahamale.

Kaks päeva pärast saabumist ilmusid KÕIK tema lapsed. „Issi, me igatsesime sind nii väga!“ ütlesid nad. Üks neist sosistas mulle kõrva: „Arvasid, et saad MEIST lahti, eks?“ Kuigi olin nende saabumisest jahmunud, näitasime neile ikkagi maja ja tutvustasime villat. Ma proovisin olla lahke ja tellisin neile suupisteid, samal ajal kui Jaan tõi kõigile joogid.

Ma ei osanud arvata, et nad rikuvad meie mesinädalad, kuid olin šokeeritud, kui üks tema lastest ütles:

„Sina, 57-aastane VANUR! Ikka tahad muinasjuttu? See villa on sinu jaoks liiga luksuslik. Me võtame selle endale, ja teie võite minna sinna väikesesse bangalosse.“

Ma vastasin rahulikult: „Palun, ärge rikkuge seda meie jaoks. Palun laske meil seda mesinädalat nautida.“
„Me ei lase sul kunagi õnnelik olla. Sa ei vääri meie isa ega seda luksuslikku villat. Niisiis, kadu siit!“ vastas üks neist.

Ja siis kuulsime, kuidas klaas kukkus ja purunes põrandale. Jaan seisis ukse juures, näost purpurpunane vihast.
„KAS TE TEETE NALJA?!“ karjus ta. See oli hääl, mida ma polnud kunagi varem kuulnud – nii vihane, et lapsed jäid tummaks.

„Ma olen teile kõik andnud, rahaliselt toetanud, ja see on see, kuidas te mulle tasute? Lugupidamatus mu naise vastu? Ja veel meie mesinädalatel?“ ütles Jaan ägedalt.

Lapsed hakkasid vabandusi otsima, kuid Jaan katkestas nad: „Piisab! Ma olen teie õigustundest tüdinenud. Te arvate, et võite siia tulla ja midagi nõuda? Kas te tõesti arvasite, et ma ei tea, kuidas te mu naisega käitute? Loodan iga kord, et muutute, aga nüüd on sellega lõpp.“

Ta võttis telefoni ja tegi kõne. Mõne minuti pärast saabus villa turvameeskond. „Viige nad välja. Nad ei ole siin enam teretulnud,“ ütles ta.

Turvamehed saatsid lapsed välja, nende nägudel segadus ja alandus. Nad protesteerisid, kuid Jaan jäi kindlaks. „Te ei näita enam kunagi lugupidamatust ei minu ega mu naise vastu. See on teie õppetund austuse ja vastutuse kohta,“ lisas ta ja helistas kohe pangale, et tühistada kõik nende krediitkaardid.

Jaan ei raisanud aega. Ta katkestas nende rahalise toetuse, sundides neid esimest korda elus oma jalgadel seisma. Ta selgitas, et nende käitumisel on tagajärjed ja nad peavad õppima vastutust ja austust.

Järgmised kuud olid rasked. Nad olid aastaid harjunud elama isa raha arvel. Ilma selleta pidid nad kohanema, kuid lõpuks hakkasid nad mõistma vastutuse ja austuse väärtust.

Ühel õhtul saime kõigilt lastelt kõne. „Isa, vabandame,“ ütlesid nad kõik. Nende hääled olid täis siirast kahetsust. „Me eksisime. Kas saame uuesti alustada?“ Jaan vaatas mulle pisarsilmil otsa. „Muidugi,“ vastas ta. „Alati saame alustada uuesti.“

Ja nii, tasapisi, taastati nende suhted. Jaani otsustav tegevus meie mesinädalatel mitte ainult ei kaitsnud meie erilist aega, vaid õpetas ka tema lastele õppetundi, mida nad kunagi ei unusta. Kuigi tee oli raske, viis see meid lõpuks kõiki lähemale.