Minu abikaasa läks ärireisile ja ei tulnud tagasi. Tõde osutus hirmsamaks, kui ma arvasin…
Ta lahkus hommikul, nagu tavaliselt: jõi kohvi, jättis tassi kraanikaussi, võttis kohvri ja teel olles ütles, et helistab õhtul ja tuleb pühapäeval tagasi. Ma pesin tassi, pesin pesu, keetsin endale suppi — tavapärane päev, tavapärane ärireis. Telefoni helinat ei tulnud. Järgmisel päeval oli samuti vaikus. Kui ise helistasin, kuulsin ikka sama: «abonent on väljaspool leviala». Püüdsin end rahustada — võib-olla sai telefonil aku tühjaks, unustas laadija, jäi koosolekul kauemaks. Kuid iga päevaga tundsin end seesmiselt aina külmemana.
Nädala pärast sõitsin tema kontorisse. Sekretär vaatas mind ja ütles rahulikult: «Ta ei tööta siin juba kaks kuud». Läksin tänavale ja ei tundnud oma jalgu. Kodus avasin sahtleid, sirvisin pabereid, nagu vastus võiks peituda vanade tšekkide ja juhuslike märkmete vahel. Ei midagi. Päev hiljem tuli kiri tema nimele: teade võlgnevusest korteri eest teises linnas, koos aadressi ja summaga. Siis ma mõistsin, et pean sinna minema.
Istusin rooli taha, laenasin naabrilt GPS-seadme ja sõitsin. Istusin kaua autos vastasoleva maja juures. Ta tuli välja koos toidukotiga, samas jopes, mille ma talle ostsin. Tema järel tuli naine, noorem kui mina, aga täiskasvanud. Ja laps, umbes viieaastane. Poiss jooksis tema juurde ja hüüdis: «Isa!». Ta tõstis ta sülle ja naeris. Kõik oli selge. Sõitsin kõrvalasuvasse tänavasse, välja suretasin mootori ja lihtsalt istusin, värisedes. Tühi, valus ja täiesti jõuetu.
Hommikul kirjutasin talle: «Peame rääkima. Ma tean kõike». Saabus lühike vastus: «Mitte praegu. Palun». Need kaks sõna põletavad. Palun — mida? Vaikida? Oodata? Lõpetasin ootamise. Sulgesin konto, kogusin dokumendid, kontrollisin väljavõtteid, nägin ülekandeid, aadresse, regulaarseid makseid. Kõik klappis. Helistasin juristile ja leppisin kokku kohtumise.
Nädal hiljem tuli ta ise. Seisis uksel nagu võõras, küsis, kas võib sisse tulla. Istus meie laua taha ja ütles kohe, et teadis: varem või hiljem tuleb kõik ilmsiks. Ei vabandanud. Rääkis, et kohtus temaga kaks aastat tagasi, esmalt aitas, siis hakkas sagedamini käima, laps hakkas teda «isaks» kutsuma. Minuga «ei tahtnud asju keeruliseks ajada», elas kahe kodu vahel ja veenis ennast, et ei tee kellelegi haiget. Küsisin ainult kaks korda: «Kui kaua?» — «Kaks aastat». «Mis nüüd?» — «Ei tea. Ei taha sind kaotada». Vastasin: «Oled juba kaotanud».
Leppisime kokku, et magame eraldi. Kolmandal päeval pakkis ta asjad ja läks ära. Tegelesin sellega, millega oli vaja tegelda: jurist, arved, vara. Kõige raskem algas siis, kui pidin lastega rääkima. Tütar nuttis ja palus mitte lahutada. Poeg küsis, miks ma vaikisin, kui halb oli. Ütlesin ausalt: kartsin tunnistada, lootsin, et see on lihtsalt kriis, arvasin, et kõik möödub ise. Aga ei läinud.
Viskasin tema asjad minema, koristasin maja tema lõhnadest. Fotokogumikud jätsin alles — mitte nostalgiast, vaid lihtsalt see on osa elust, kus oli ka midagi head. Registreerisin end psühholoogi juurde. Esimesel kohtumisel ma peaaegu ei rääkinud, ainult nutsin, kuid pärast läks kergemaks — mitte kohe, aga hingata oli võimalik. Ta harva kirjutas «kuidas sul läheb?» ja «kas võime rääkida?». Vastasin viisakalt ja lühidalt. Kõik oluline oli juba öeldud.
Kõige kummalisem juhtus ühel hommikul: ärkasin ja mõistsin, et ma ei oota enam midagi. Ei kõnet, ei seletusi. Ma lihtsalt elan. Ostsin endale lilli, joon meelepärase kohvi, vaatan filme ilma süütundeta ja ei mõtle, kus ta on. Kas vihkan teda? Ei. Vihkamine hoiab ka ahelates. Mul on valus ja kurb, aga sagedamini — rahulik. Sest nüüd on mul üks elu — minu oma. Ja ma tahan seda ausalt elada. Isegi kui see vahel tähendab vaikust köögis ja enda hingamist, mida lõpuks kuulen.
