Minu abikaasa, kellega olime koos 10 aastat, pettis mind mu parima sõbrannaga. Ühel päeval ilmus mu ukse taha ämm, käes suur must kohver

Mu abikaasa, kellega olin elanud kümme aastat, pettis mind mu parima sõbrannaga. See oli selline löök, et vajusin masendusse – pea kaks kuud ma ei söönud ega läinud kodust välja. Ühel päeval helises uksekell. Ma avasin ukse — ja tardusin. Seal seisis mu ämm Lea, käes suur must kohver.

— Kas ma võin sisse tulla? — küsis ta rahulikult, kuid silmis oli midagi rahutut, nagu oleks ka tema seda tragöödiat omal moel läbi elanud.

Ma astusin vaikselt tagasi, vaielda polnud jõudu. Pärast Tarmo ja Katri reetmist tundus, et olen kukkunud musta auku. Tarmo isa ei sallinud mind kunagi, aga ema… Lea oli teistsugune. Meil olid peaaegu sõbralikud suhted, ta aitas mind sageli, vahel helistas niisama.

Ta pani kohvri seina äärde ja suundus otse kööki.
— Teekann on tühi, — hüüdis ta. — Või kardad nüüd isegi vett?

Ma ei vastanud. Istusin diivanile, mässisin end pleedi sisse ja vaatasin aknast välja. Oli külm ja hall päev. Täpselt samasugune nagu siis, kui esimest korda nägin pilte Tarmost ja Katrist hotellis — naeratamas, suudlemas.

— Tead, ma ei usu juhustesse, — ütles Lea, pannes mu ette tassi teed. — Käisin täna kirikus palvetamas. Ja järsku tundsin, nagu keegi sosistaks kõrva: „Mine tema juurde.“ Ja ma tulin.

— Ma ei taha teie pojast rääkida, — pomisesin.

— Kes ütles, et ma tema pärast tulin? — katkestas ta. — Ma tulin sinu pärast.

Ma vaatasin talle esimest korda otsa. Tema silmades oli nii palju soojust, et minus miski liikus.

Lea avas kohvri ja tõmbas välja paksu sinisesse nahkkaantega vihiku.
— See… on sinu lugu.

— Mis mõttes?

— Istu ja kuula.

Kümme aastat tagasi. Juuli. Pulmakleit, palavus, sõbrannade kilked ja tema — Tarmo, sinises ülikonnas, lipsu kanda ei osanud, aga üritas. Ta sosistas mulle kõrva:
— Ma ei reeda sind kunagi.

Ja ma uskusin. Sest me olime noored ja armastus tundus soomusena.

— Ma kirjutasin kõik üles, — ütles Lea. — Algusest peale. Kui te tutvusite, kui sa tulid meie suvilasse järve äärde, kui sündis **Maria**. Alguses tahtsin sulle selle anda pulma-aastapäevaks. Aga siis sain aru: aeg on just nüüd.

Ma lehitsesin paari lehte ja tardusin. „Täna tõi Tarmo taas Anna meie juurde järve äärde. Ta jooksis hommikust saadik murul, põlved mullased, ja tema vaatas teda nii, nagu maailmas poleks enam kedagi teist. Ta polnud kunagi nii vaadanud mitte kedagi… isegi mitte oma esimest kutsikat.“

Kõri tõmbus kinni. Ma olin unustanud, milline ma olin: rõõmus, jonnakas, päris.

— Sa oled muutunud, Anna, — ütles ta tasa. — Aga sa saad jälle iseendaks. Maria pärast. Ja enda pärast.

Pärast tema lahkumist istusin köögis ja lappasin vihikut. Seal olid kirjas nii rõõmud, tülid, haigused kui ka reisid. Ta, nagu vaatleja, oli kõike talletanud. Mu elu. Mu armastust. Ja ma sain aru: ma ei taha surra sellesse pimedusse. Ma tahan elada.

Esimest korda kahe kuu jooksul astusin välja tänavale.

Nädal hiljem tuli Maria vanaema juurest tagasi. Ma püüdsin mitte näidata, kui valus mul on. Silitasin ta juukseid, lugesin talle unejuttu, naeratasin. Aga sees käis võitlus. Ühel hetkel tahtsin Tarmo igaveseks välja kustutada, teisel tahtsin kõik andestada.

Ühel õhtul helises taas uksekell. Ukse taga seisis tema.

— Anna…
— Ära astu sisse.
— Ma ei saa enam nii. Ma mõistan kõike. Ma olen süüdi. Aga ma tahan rääkida.
— Hilja.
— Katri on minevik. Ma mõtlen ainult sinust. Marjast. Ma olen idioot. Aga ma armastan sind.

Ma sulgesin ukse otse ta näo ees. Ja puhkesin nutma. Sest süda tahtis üht, aga uhkus teist.

Kuu aega hiljem läksin floristika kursustele. Hakkasin vara tõusma. Ostsin endale uue kleidi. Tarmot ma ei andestanud, aga lasin lahti. See oli minu otsus. Maria nägi teda nädalavahetustel. Vahel ta seisis maja ees ja lihtsalt vaatas, kuidas me tütrega jalutama läksime.

Ja ma mõistsin: ma elan uuesti.

Pool aastat hiljem.
Veebruar. Maria tuli kööki, käes ümbrik.
— Ema, vaata! See on isalt!

Sees oli kaart ja lühike kiri:
„Ma olen alati teiega. Isegi kui mitte teie kõrval.“

Ja ma nutsin taas. Aga need olid teistsugused pisarad. Vabaduse. Leppimise pisarad.

Aasta pärast avasin väikese lillestuudio. Üksi. Nullist. Lilled, kimbud, inimesed tulid ja jäid. Ma naersin. Nutsin. Ja õppisin uuesti armastama – esialgu ainult iseennast, aga sellest piisas.

Tarmo ei palunud enam kunagi tagasi tulla. Meist said… peaaegu sõbrad.
Marial olid mõlemad vanemad. Ja minul — uus elu. 🌸