Minu 8-aastane poeg pakkus välja, et teeme üllatussünnipäeva meie üksikule naabrile, ja kui me kõik korraldasime, ei oodanud me temalt sellist reaktsiooni…

Mõnikord tunnevad lapsed seda, mida me täiskasvanud ei märka.

— Ema, kas madame Émiliel on kedagi? — küsis minu poeg Henri, kui me möödusime vanast majast tänava nurgal.
— Ei tea, kullake. Arvan, et ei ole, — vastasin ma, pööramata erilist tähelepanu tema küsimusele.

Madame Émilie oli meie tänaval elanud juba aastaid. Alati viisakas, alati vaikne, hallide korralike juustega ja silmadega, kus peitus mingi ütlemata kurbus. Naabrid teadsid, et tal pole lähedast peret, lapsed on ammu lahkunud ja abikaasa kaotas ta umbes kümme aastat tagasi.

Paari päeva pärast tuli Henri minu juurde tagasi, seekord silmis kindlameelne sära:

— Ema, tal on varsti sünnipäev! Kuulsin, kuidas ta ütles seda poe müüjale. Teeme talle midagi? Ta pole vist kunagi pidutsenud…

Mul läks tema sõnadest süda soojaks. Pakkusin, et küpsetan koogi, Henri tahtis joonistada kaardi. Ta kirjutas: «Palju õnne sünnipäevaks! Armastuse ja head soovid Henrylt (ja emalt ka)». Siis nõudis ta, et ostaksime väikese kimbu kevadlilli.

Madame Émilie sünnipäeval koputasime tema uksele. Ta avas ukse hommikumantlis ja vaatas meid üllatunult:

— Tere päevast, madame Émilie, — alustas Henri, ulatades kaardi. — Teame, et täna on teie pidupäev… Me arvasime, et see teeks teile head meelt.

Ulatasin koogikarbikese ja lillekimbu. Madame Émilie seisis vaikides. Tema käed värisesid.

— See… minu jaoks? — sosistas ta.

— Loomulikult, — naeratas Henri. — Te olete ju meie naaber.

Ta võttis karbi vastu ja hakkas ootamatult nutma. Tõeliste pisaratega — mitte rõõmust, vaid nagu mingi kaua varjul olnud tasandiku pärast. Me ei teadnud, mida teha, ja lihtsalt seisime. Ta hingas sügavalt välja:

— Vabandust… Mitte keegi pole mulle lilli toonud, kuna mu mees suri. See on esimene sünnipäev pärast 12 aastat, kui keegi mind mäletas…

Jäime tema juurde teed jooma. Henri rääkis talle koolist, tema — kuidas ta kunagi õpetas muusikaakadeemias. Seinal rippus vana mustvalge foto — noor naine tšelloga. See sama madame Émilie, keda me ei tundnud.

Sellest ajast peale külastame teda peaaegu iga nädal. Ta mängib meile klaverit, ja Henri ütleb, et tal on «tõeline vanaema kõrvalmajast».

Mõnikord on lihtsatel žestidel jõud, mida me ei oska hinnata. Üks kook, üks kaart ja natuke tähelepanu võivad anda inimesele tagasi tunde, et ta pole üksi. Ja lapsed… nad tuletavad meile sageli meelde, kui lihtne on olla hea.