Minu 4-aastane poeg nuttis pidevalt, kui ämm temaga oli. Kui ma sain teada põhjuse, olin ma jahmunud

Ma olen alati arvanud, et meil on abikaasaga tugev perekond. Jah, meil oli lahkarvamusi, aga kellel neid poleks? Eriti kui asi puudutab ämma. Annaga me polnud kunagi lähedased. Ta pole mind kunagi täielikult omaks võtnud ja, nagu mulle tundus, nägi minus naist, kes “võttis” temalt tema poja. Kuid hoolimata meie erimeelsustest, usaldasin ma talle meie kõige kallima — meie poja Lucase.

Kui meil abikaasaga tekkis rohkem tööalaseid kohustusi, leppisime kokku, et kaks korda nädalas võtab ämm Lucase lasteaiast. Esmapilgul tundus see suurepärase lahendusena: laps on vanaema lähedal ja meie saame rahulikult oma asjadega tegeleda.

Kuid peagi märkasin, et Lucas tundis end ebamugavalt. Iga kord, kui saabus päev, mil vanaema pidi ta järele tulema, hakkas ta nutma, klammerdus minu külge ja anus, et ma teda ei annaks. Algul ma arvasin, et need on lihtsalt kapriisid — lapsed ei taha alati lasteaiast lahkuda või veeta aega viisil, mida nad ei soovi.

Aga siis hakkasin märkama teisi märke. Koju naastes oli ta vaikne ja endasse tõmbunud. Vahel keeldus ta söömast, vahel lihtsalt istus nurgas üksisilmi ühte punkti vaadates. Kord kohkus ta väga, kui koridoris telefon helises — see oli kõne ämmalt. Siis mõistsin: midagi on valesti.

Otsustasin pojaga rääkida. Algul ei öelnud ta midagi, lihtsalt klammerdus minu külge. Aga kui ma lubasin, et ei saada teda enam vanaema juurde, kui ta mulle kõik ära räägib, hakkas ta nutma ja sosistas:

— Ema, ta ei armasta mind… Ta ütleb, et olen paha.

Mu süda tõmbus kokku. Ma vaevu suutsin pisaraid tagasi hoida.

— Mida ta teeb, väikemees?

— Ta vihastab, kui ma ei istu vaikselt. Ütleb, et ma segan teda. Mõnikord lukustab mind tuppa ja ütleb, et pean oma käitumise üle järele mõtlema…

Tundsin, kuidas mu sõrmed, mis toolikäepidet pigistasid, valgeks läksid.

— Kas sa olid seal üksi? Kaua?

— Jah… Kui ma nutma hakkasin, vihastas ta veel rohkem.

Mul oli hing kinni. Ma ei suutnud uskuda, et naine, kes peaks hoolitsev vanaema olema, võiks mu pojaga nii käituda.

Samal hetkel tegin otsuse. Helistasin oma abikaasale ja rääkisin talle kõik. Ta oli šokeeritud, kuid üritas algul oma ema õigustada: “Ta ei saanud nii teha…” Aga kui ta ise Lucaselt kuulis, polnud enam kahtlust.

Sõitsime ämma juurde. Ta võttis meid vastu oma tavapärase külmusega, kuid kui ma otsesõnu küsisin, miks ta mu last tuppa lukustas, hakkas ta heitlema.

— Ta ei oska käituda nagu kasvatatud laps! – vastas ta järsult. – Ma lihtsalt püüdsin teda kasvatada.

Ma värisesin vihast.

— Teda tuppa lukustades? Teda hirmutades? Kas tõesti arvate, et see on kasvatamine?

Ta ei vastanud midagi. Abikaasa vaatas teda sellise pettumusega, mida ma polnud kunagi varem tema silmis näinud.

Sellest päevast peale ei jätnud me Lucast temaga enam üksi. Abikaasa püüdis küll emaga suhteid pidada, kuid see polnud enam see. Mina aga ei suutnud lihtsalt andestada. Keegi ei tohi mu pojaga nii käituda.

Nüüd, aja möödudes, on Lucas jälle rõõmus, ta naerab ja ei karda enam kodust lahkuda. Ja mina õppisin tähtsa õppetunni – kui laps nutab ilmanähtava põhjuseta, on põhjus siiski olemas. Meie kohus on see põhjus üles leida ja teda kaitsta.