Minu 35-aastane poeg elab ikka veel minu kodus ja on justkui minu kaelas. Sõbrad soovitavad teda välja visata, kuid ma ei tea, kuidas seda otsust teha

Täna hommikul tõusin taas enne äratuskella, et maja korda teha enne, kui mu poeg Mark üles ärkab. Ta on 35 aastat vana ja elab minuga ühe katuse all juba aastaid. Köögis on nõud laiali, elutoas – tema vanad asjad. Nagu oleks keegi vajutanud “pausi” nuppu ja unustanud teleka välja lülitada. Kuid ma ei suuda otsustada talle öelda: “Aeg on iseseisvalt elada.”

Kui Mark oli väike, kasvatasin teda üksinda – mees lahkus meie juurest ja ma pidin olema nii ema, isa kui ka toitja. Siis tundsin südamevalu iga tema kooliõuel saadud haiget tegemise pärast, iga ebaõnnestumise pärast õppetöös. Ma tegin kõik, et ta tunneks end meie kodus kaitstuna. Aastad möödusid ja kaitstus kasvas harjumuseks elada minu tiiva all. Füüsiliselt kasvas ta küll meheks, kuid mingis mõttes jäi kasvamata.

Ühel päeval palus mu sõbranna mul aidata tal vana mööbel transportida. Kutsusin Marki, lootes, et ta toetab mind. Kuid ta vaid kehitas õlgu: “Emme, mul on tegemist. Äkki teine kord?” – ja istus uuesti arvuti taha, sukeldudes virtuaalsesse mängu. See episood peegeldas meie suhteid: mina olen tema heaks kõigeks valmis, kuid tema nagu jääb kinni teismelise eluvaadetele ja arvab, et “emme aitab alati”.

Mu sõbrad ütlevad ühtse häälega: “Anna, aga see on ju sinu kodu, sinu reeglid! Ta välja viskamine on ainus viis, muidu ei hakka ta kunagi tööle ega tegele oma eluga.” Ma mõistan nende loogikat, kuid kui kujutan ette, et sulgen tema järel ukse, siis mu hinges pigistab kõik kokku. See on ju see sama poiss, kes kunagi tuli minu juurde kriimustunud põlvedega, nuttis, kui teda koolis kiusati, ja ootas, et ma töölt koju tuleksin, et koos õhtust süüa.

Viimasel ajal olen tabanud end mõttelt, et muutun pahuraks naiseks, kes igal hommikul toriseb: “Jälle ei viinud sa prügi välja. Jälle vedeleb riided igal pool.” Minu emainstinkt võitleb iga päev väsimusega ainsa toitja rollist. Mark ei tööta korralikult kusagil, võtab juhutöid, mis talle kiiresti tüütuks muutuvad. Kui raha ilmub, kulub see lõbustustele. Mõnikord on mul häbi, et ma loen iga senti ega saa teda aidata suurema ostuga, kuid veelgi rohkem on mul häbi, et ta ei ürita mind aidata.

Mõni päev tagasi oli meil tõsine vestlus. Ütlesin: “Mark, me peame midagi otsustama. Aeg läheb, aga sa seisad paigal. Ma ei ole igavene ja ühel päeval mind enam ei ole. Mis siis?” Ta vaikis, kortsutas vaid kulme ja läks oma tuppa, paugutades ust. Mingit dialoogi ei tekkinud, kuid minu südames asus raske tunne, et ma petan teda, kahtlen kogu selles hooles, mida olen talle lapsepõlvest saati andnud.

Vaatamata sellele, mõtlen ikka sagedamini: võib-olla on sõpradel õigus? Võib-olla on tõesti aeg lasta tal minna, isegi kui see samm on mu jaoks valulik? Teistel naistel on selles vanuses lapsed juba iseseisvalt elamas, kasvatavad oma lapsi, aga mina keedan talle ikka veel suppe, triigin pesu ja kuulan lubadusi “homme” midagi muuta. See “homme” venib kuudeks ja aastateks, mis tähendab, et ilma minu kindla otsuseta ei muutu olukord.

Mõnikord tundub mulle, et probleemide lahendus ei seisne selles, et “välja visata”, vaid selles, et leida sellised sõnad, mis äratavad Markis soovi iseseisvalt elada. Kuid kuidas neid leida, kui iga sõna võib haiget teha? Ma tean, et ta on tundlik, et temas peitub sügavalt hirme ja solvumisi, ja võib-olla aitas minu ülekaitse tema paigalseisule kaasa. Kuid minulgi on õigus väsida, õigus isiklikule ruumile ja elule ilma lõputu pingeta, et olen üksinda kõik hoolitsused enda peale võtnud.

Täna seisin köögivalamu ees ja meenutasin hetki, kui Mark oli väike ja aitas mul toiduaineid kappidesse paigutada. Talle oli viis, võib-olla kuus aastat, ja ta tahtis siiralt emmele aidata, isegi kui koba. Siis tundsin, et me oleme perekond, ühtne tervik. Nüüd aga on meie suhted muutunud raskeks koormaks mu õlgadel.

Ma mõistan, et aeg on halastamatu. Ma tahan uskuda, et saabub päev, kui Mark leiab endas julgust silmitsi seista maailmaga, kus pole minu pidevat toetust, kus ta peab ise enda eest hoolitsema. Kuid selleks, et see juhtuks, pean tegema sammu, mida olen alati kartnud. Kuidas leida endas jõudu? Ma ei tea täpselt. Kuid ma mõistan, et see ei ole pahatahtlik kapriis, vaid minu emalik kohus: aidata tal saada täiskasvanuks, isegi kui peame läbima lahkumise valu ja vastastikused etteheited.

Ja kui ma lõpuks otsustan kõik selle valjult välja öelda, ei tea ma, millised on tagajärjed. Võib-olla ta lahkub, paugutades ust ja ei andesta mulle “reetmist”. Võib-olla omandab ta vabaduse ja hiljem, aastate pärast, tänab mind tõuke eest. Kuid ühte ma tean kindlalt: ma ei saa kauem pidurdada seda, mis juba ammu kutsub muutustele. Ja see mõte, mis läbistab mind korraga nii hirmu kui ka kergendusega, paneb südame tugevamini lööma. Sest emalik armastus – pole mitte ainult hool ja hellus, vaid ka võime õigel ajal öelda “On aeg minna oma teed”.