Minia tuletab pojale pidevalt meelde, et nad elavad tema korteris, ja siis imestab, miks poeg seal midagi teha ei taha

Ma ei saa oma miniat targaks naiseks nimetada, sest ta käitub väga rumalalt. Juba viis aastat, igal võimalusel, ütleb ta mu pojale, et too elab tema korteris, ja siis pahandab, et poeg seal midagi teha ei taha. Aga kui see on sinu korter, siis tee ise. Või mida ta lootis?

Jaan ja Liis abiellusid viis aastat tagasi ning poeg kolis oma naise juurde. Ma ei takistanud teda, kuigi arvasin, et ta teeb rumaluse. Minia oli juba varem näidanud, et talle meeldib kõigile oma saavutusi nina alla hõõruda. Et korter on tema oma, et ta kokkab imeliselt, ja et teda hinnatakse tööl kõrgelt.

Ma ütlesin Jaanile, et oleks parem, kui nad võtaksid ühise laenuga korteri, et ka tema tunneks end seal peremehena. Selgitasin, et nad on noored ja saavad endale lubada laenu maksmist, ja minia korter jääks hiljem lastele – see oleks hea algus eluks.

Jaan vaid kehitas õlgu ja ütles, et nad ei näe põhjust endale panga ees võlga võtta. Nad otsustasid, et koguvad lihtsalt raha teise korteri ostmiseks, kuna neil pole kiiret ja elukoht on olemas.

Oma arvamuse pealesurumine oleks olnud poja naise vastu ässitamine. Milleks alustada pereelu konfliktidega? Ma otsustasin mitte sekkuda. Nad on täiskasvanud inimesed ja saavad ise hakkama. Pealegi, alguses elasid nad hästi ega tülitsenud. Miks ma peaksin olukorda pingestama?

Umbes kahe aasta pärast hakkasid neil konfliktid. Noorperedes on see tavaline. Inimesed ei oska veel läbi rääkida, igaüks kaitseb oma seisukohta. Paljud, arvan, on seda kogenud. Sama saatus tabas ka minu noori.

Iga konflikti ajal ütles Liis, et kui Jaanile midagi ei meeldi, võib ta oma asjad kokku pakkida ja ära minna, sest tema korteris sellist suhtumist ei taluta. Jaan on kannatlik, aga igal asjal on piir. Ta vaikis korra, ignoreeris teist korda, aga lõpuks pakkis oma kohvri ja tuli minu juurde.

Sellised kohvriga külaskäigud muutusid regulaarseks. Minia rõhutas oma positsiooni – tema on korteri perenaine, ja poeg lahkus pahaselt, tulles minu juurde. Aga kuhu tal minna oli?

Muidugi võtsin ta vastu, algul isegi midagi ütlemata. Aga kui sain aru, et sellised külaskäigud on muutunud sagedaseks, andsin talle korraliku noomituse. Mis perepea ta selline on? Jookseb emalt naise juurde ja tagasi. Ütlesin, et sellist asja ei tohiks rohkem juhtuda – nad peaksid istuma maha ja lahendama probleemid kohapeal. Kui ei saa, siis võiksid lahku minna. Järgmine kord luban ta enda juurde ainult lahutusdokumendiga.

Ilmselt hakkas Jaanil häbi ja nad suutsid kuidagi oma konfliktid lahendada. Vähemalt minu juurde ta enam ei tulnud. Aga mõne aja pärast hakkas mulle kurtma Liis. Ta rääkis, et mees ei taha kodus enam midagi teha.

Nad alustasid remonti. Nad olid seda juba ammu planeerinud, aga raha kogusid kaua, et teha remont kiiresti ja korraga. Raha koguti, aga Jaan keeldus midagi tegemast. Nad alustasid midagi, tülitsesid, ja Jaan solvus. Ta ütles Liisile, et see on tema korter, ja las tema teeb seal, mis tahab.

Nüüd ei tea Liis, kuidas seda lahendada, ja helistas mulle, et kurta. Aga mida mina teha saan? Ta on mehe tahtmatuks muutnud, pidevalt talle nina alla hõõrudes, et see on võõras korter. Ja nüüd on solvunud, et mees ei taha midagi teha. Mina ka ei tahaks.

Soovitasin Liisil oma sõnu rohkem kaaluda ja mehega rääkida, sest muidu võib ta ka mehest ilma jääda. Aga nende tülidesse ma enam ei sekku. Olen oma osa nendest kohvriga jooksudest saanud.

Ma ei tea, kuidas Liis minu soovitusi mõistis, aga kuidagi said nad tülid lahendatud, ja remont sai tehtud. Tundus, et kõik hakkas sujuma. Aga tundub, et Liis sellest olukorrast midagi ei õppinud.

Hiljuti tuli Jaan jälle kohvriga minu juurde. Tuletasin talle meelde, et lubasin teda vastu võtta ainult lahutusdokumendiga, ja Jaan pomises, et lahutus pole enam kaugel. Et Liis on lõpuks oma tahtmise saanud. Rohkem ta midagi ei öelnud.

Helistasin Liisile, sest sellist Jaani ma polnud varem näinud. Kui lõpuks kätte sain, nuuksus ta telefonis. Rääkis, et nad tülitsesid, sest mees ei tahtnud kodus midagi teha. Ei riiulit üles panna, ei kappi kokku panna, ei uksehingi kinnitada.

Ja siis hakkas Liis jälle oma lemmiklaulu laulma – et tema mees elab tema korteris ja isegi sõrme ei liiguta. Selle peale sai Jaan pahaseks ja ütles, et ta just seepärast midagi ei teegi, sest Liis on talle pidevalt nina peale visanud, et see on tema korter. Ja kui Liis ütles, et ta võib oma asjad kokku pakkida ja välja kolida, siis Jaan seda ka tegi. Aga seda Liis ei osanud oodata.

Olin teda hoiatanud – mõtle, mida ütled. Viis aastat inimestale nina peale visata, et see pole tema kodu, ja siis loota, et see meeldib? Liis palus, et ma Jaaniga räägiksin, aga ma keeldusin. Ta ise ajas selle supi kokku, las nüüd sööb.

Jaanile ütlesin ka paar sõna. Ta käitus mitte just mehena, sest võiks leida muid lahendusi konfliktidele. Aga ka Liisiga ma neid lepittama ei hakka. Võib-olla nüüd mõtlevad mõlemad oma käitumise üle järele ja võtavad lõpuks ühise korteri, et selliseid tülisid enam ei oleks.