Minia ema asetab alati oma pojale loorberilehe padja alla. Arvasin, et see on mingi nõidus… kuni sain teada tõde…

Ma pikalt ei julgenud küsida, aga tol õhtul võtsin julguse kokku, läksin tema juurde kööki ja ütlesin vaikselt:
– Kas tohib küsida? Miks te asetate talle loorberilehe padja alla?..

Ta justkui tardus hetkeks — mitte ehmunult, vaid nii, nagu oleks keegi ta ootamatult minevikku viinud. Siis istus ta, pani peopesad laual ja libistas sõrmi üle selle serva, nagu meenutades midagi väga vana.

– See pole minu väljamõeldis, – ütles ta vaevu kuuldavalt. – Nii tegi juba minu vanaema. Nii mulle kui ka mu vendadele.

Olin üllatunud, ja tema jätkas:

– Kui me olime väikesed, kartsime sageli öösiti. Ärkasime üles õudusunenägudest, pimedusest, igast krabinast. Ja vanaema ütles: «Loorberileht — kaitseb hirmude eest». Ta uskus, et selle lõhn rahustab, aitab enne und pead selgeks teha ja pingeid maha võtta. Ta ütles meile alati: «Kes uinub rahuliku meelega — ärkab hommikul tugevamana».

Ta naeratas kergelt — selle pehme, peaaegu lapsemeelse naeratusega, mis näitas, et ta oli nüüd mõtetes vanaemaga koos.

– Vanaema uskus, et loorberilehel on kolm jõudu, – ütles ta ja tõstis kolm sõrme.
– Esiteks: see rahustab neid, kes muretsevad liiga palju ja hoiavad kõik endas.
Teiseks: see hoiab und — mitte maagiliselt, vaid oma lõhnaga. See lõhnab nagu kodu, soojus, köök… ja see annab turvatunde.
Ja kolmandaks: see töötab vaikse soovina. Vanaema, pannes lehe meie padja alla, sosistas alati: «Näe midagi ilusat unes».

Ta hingas sügavalt sisse ja vaatas toa poole, kus ta poeg — minu abikaasa — sel hetkel magas.

– Kui ta oli väike, – jätkas minia ema, – vaevasid teda sageli öised hirmud. Ta ärkas karjudes, nuttes ja rääkides, et tal on hirm. Olin üksi, abikaasa oli sageli reisidel. Ja ma mäletasin vanaema. Asetasin talle loorberilehe, ja ta uinus esimest korda paljude nädalate jooksul rahulikult. Pärast kõiki neid piinavaid öid… see oli ime.

Ta pani käed sülle, tema pilk muutus kuidagi segadusseviivalt õrnaks.

– Mõistad… minu jaoks pole see rituaal ega ebausk. See on minu viis öelda talle: «Olen siin. Sa oled turvaline». See on side. See on mälestus minu vanaemast. See on armastus, mida ma oskan väljendada.

Ta vaatas mulle kergelt vabandava pilguga otsa:

– Ma tean, et ta on juba täiskasvanud. Kuid lapsed kasvavad suureks ainult väliselt. Seestpoolt jäävad nad ikkagi meie poisteks. Ja kui ainus viis oma täiskasvanud pojast hoolida on asetada väike leheke padja alla… siis las see nii olla.

Sel õhtul läksin oma tuppa ja vaatasin kaua seda lihtsat loorberilehte öökapil.
Ja sain aru: see pole maagia. See on naiselik, vaikne, põlvkondade vahel jagatud hool. Nähtamatu, ent tõeline.

Ja pähe turgatas mõte: kas mul saab olema oma väike «ema rituaal», mida mõistavad ainult minu lapsed, kui nad täiskasvanuiks saavad?

Mis te arvate — kas selliseid pere «pisiasju» tasub säilitada või peaks neist loobuma, kui lapsed suureks kasvavad?