Minia ei suhtle oma vanematega, väldib meid ning ei lase ka pojal meiega suhelda

Mu poeg leidis endale naise, kes minu arvates üldse ei tea, mis asi on perekond. Tundub, et tal endal pole kunagi olnud tugevat peret. Nüüd püüab ta kõigest väest lõpetada meie poja suhted meiega. Talle midagi seletada on mõttetu, ja ausalt öeldes ma ei püüagi. Kahju on pojast ja lapselapsest. Miniaväärakas käitumine võib viia nad lahutuseni.

Mina ja mu abikaasa tuleme mõlemad suurtest ja tugevatest peredest: emad, isad, vennad, õed, vanaemad, vanaisad – kõik suhtlesid üksteisega ja olid üksteisele raskel ajal peamiseks toeks.

Muidugi, nüüd ei näe me üksteist nii tihti, mõnda pole enam meie hulgas, kuid ikkagi tean kindlalt, et kui mu õde vajab abi, siis teen kõik, et teda aidata. Tema käitub samamoodi. Oleme seda korduvalt tõestanud.

Ka meie poega kasvatasime nii, et perekond on kõige püham, mis inimesel on – olenemata sellest, mis tema elus juhtub, mina, isa ja õde oleme alati tema kõrval. Ta võttis selle endasse juba lapsepõlvest saati. Pole tähtis, kui palju aega möödub – nii oli ja nii jääb alati.

Kui tütar abiellus, saime tema abikaasa kaudu endale veel ühe poja. Ka suhtleme soojalt sugulastega, sest nad on nüüd ju ka meie pereliikmed. Nad on lihtsad inimesed, ilma uhkuseta, seepärast kohtleme ka meie neid kogu südamest, ja nemad vastavad samaga.

Tütar on juba kaheksa aastat abielus, ning pole olnud kordagi konflikte ega pahameelt ei sugulaste ega väimehe vastu. Kuigi on ette tulnud igasuguseid olukordi. Meie aitasime neid ja nemad aitasid meid. Sest oleme perekond.

Pojal läks kaua aega, enne kui ta perekonna lõi. Ta tutvustas meile paar korda tüdrukuid, ja tundus, et asi läheb juba pulmadeni, kuid lõpuks ei tulnud midagi välja. Kuigi tüdrukud tundusid olevat toredad, aga miski ei klappinud. Hakkasime muretsema – juba neljas kümnend möödub ja ikka veel pole peret.

Kui Sonja tema ellu tuli, olime õnnelikud. Poeg teatas kindlalt, et nüüd on otsustatud, pulmad tulevad. Tõsi küll, meil ei õnnestunud temaga kaua tutvuda. Alati tuli midagi vahele ja kohtumine jäi ära, nii et nägime pojatüdrukut esimest korda vahetult enne pulmi.

Sonja on välimuselt väga ilus tüdruk. Kõrge, kauni kehaga, ilusad näojooned. Kuid tema käitumine oli kummaline. Ta istus pinges, nagu oleks neelanud mingi pulga, vaikis enamiku ajast, ainult vaatas ringi. Kuid panime selle kõik selle arvele, et ta näeb meid esimest korda elus. Mõtlesime, et ta harjub ja muutub soojemaks.

Mulle oli väga imelik, et ei isa ega ema ei tulnud oma tütre pulma. Tean, et nad on juba ammu lahutatud, kuid see pole põhjus ignoreerida nii tähtsat sündmust oma lapse elus. Poeg selgitas, et ta suhtleb oma vanematega väga harva. Isa näeb ainult pühade ajal, emaga kord kuus või harvemini.

No, igal inimesel on oma harjumused. Ma ei tõstatanud seda teemat, sest milleks inimese hinge pugeda. Panin selle lihtsalt endale kõrva taha ja kõik.

Pärast pulmi kolisid noored elama poja korterisse. Aitasime lapsi esimese osamaksega hüpoteegi eest, nii et poeg ja tütar maksid selle juba ammu ära. See peavalu ei ähvardanud noorpaare. Nad hakkasid elama oma elu.

Esimestel kuudel noori ei seganud, las nad harjuvad uue staatusega, seavad elu sisse ja harjuvad. Poeg aeg-ajalt helistas, uuris, kuidas meil läheb, kuid oli näha, et mõtted on tal seal, kodus, noore naise kõrval.

Siis oli tütre sünnipäev. Tähistasime traditsiooniliselt meie suvilas. Augusti lõpp, suvilas on kirjeldamatu ilu. Olime seal meie, tütar koos mehega ja sugulased. Poeg tuli aga üksi. Ütles, et Sonja ei tunne ennast hästi, ja seepärast ei tulnud. Pole midagi tõsist, aga pole see tunne, et tahaks laua taga pidutseda. No, juhtub.

Septembri piknikule minia samuti ei tulnud, poeg tuli üksi, ja peale seda oli veel mitu kokkusaamist, kus ta taas oli üksinda. Pärast seda ei tulnud ta üldse. Iga kord leiutas mingi vabanduse, mis tundus usutav, aga kas ma siis ei tunne ära, kui mu poeg valetab?

Otsustasin temaga rääkida, mis toimub. Mulle see toimuv üldse ei meeldinud. Poeg justkui eemaldub perekonnast. Kaua ma temalt küsisin, kuni ta tunnistas – Sonja teeb talle elu raskeks.

Kui me neid külla kutsume, leiab ta põhjuse mitte tulla. Kui ta läheb üksi, siis on järgmiseks päevaks draamad ja pisarad, et ta istus üksi kodus, kui tema lõbutses. Poeg kutsub teda kaasa, aga ta keeldub.

„Sa oled juba halliks läinud ja ikka ei suuda ema seelikusabast lahti lasta. Kutsuti ja sina jooksed nende lõpututele kogunemistele. Ütleb, et võiksime pigem minna teatrisse või restorani.“

Poeg üritas talle selgitada, et meie peres on traditsioonid, kõik suhtlevad kõigiga, see on meie jaoks tavaline. Kuid minia sellest aru ei saa. Ta ise ei suhtle oma vanematega ja arvab, et ka poeg ei peaks. Nüüd on tema perekond ainult Sonja, nagu ta ütleb.

„Ära vaata mind nii. Ka mulle see ei meeldi. Aga sellises keskkonnas ta kasvas. Vanemad on lahutatud, isa läks minema, emal on oma elu. Ta pole harjunud, et on perekond. Püüan selgitada. Tegelikult on ta hea inimene.“

Jah, ta on hea, kuid valis vale lähenemise. Kuigi kuidas saakski ta õiget teed teada selles olukorras. Soovitasin pojale, et ta ikka kutsuks miniast meie kogunemistele, võib-olla ta soojeneb ja mõistab, mida tähendab, kui on armastav perekond.

Kolme kuu pärast poeg rõõmustas meid uudisega – peagi saab temast isa, Sonja on rase. Tahtsime minna ja õnnitleda, kuid poeg keeldus, öeldes, et ta muretseks. No olgu, las rahulikult rasedust naudib. Saatsime lihtsalt sõnumi, et teda üldse mitte närvi ajada.

Kogu raseduse vältel suhtlesime pojaga põhiliselt telefoni teel. Ta käis paar korda, ja seegi ainult tunniks, ning jooksis siis kohe tagasi naise juurde, muidu hakkab muretsema. Kui Sonja sünnitas, kutsuti meid lõpuks haiglast kojutulekule.

Ilmselt Sonja ei teadnud, et poeg meid kutsus. Sellise pilguga ta teda vaatas. No, me õnnitlesime, kinkisime lilli, heitsime pilgu lapselapsele ja läksime koju. Oli näha, et me pole oodatud.

Pärast seda ei saanud kuidagi lapselast korralikult näha. Minia ei andnud nõusolekut. Me ei tahtnud liigselt imetavat ema närvi ajada. Ta vältis kõiki varemgi, ja nüüd pole üldse selge, mis saab.

Pool aastat polnud me lapselast elusana näinud. Poeg piilus, näitas fotosid ja jooksis kohe tagasi naise ja lapse juurde. Küsisin paar korda, millal me saame lapselast käes hoida, ta vastas nii ärritunult, et mõistsin, seda teemat ei tasu enam tõstatada. Ilmselt käivad nende vahel selles osas tulised vaidlused.

Ma nutsin, sest tahtsin last sülle võtta, temaga koos olla, lapsed kasvavad ju nii kiiresti, aga meil ei lubatud. Justkui oleksime mingit kurja miniaga teinud ja nüüd ta kättemaksuks takistab.

Aasta vanuses lõpetas Sonja lapse rinnaga toitmise, ja poeg hakkas lapselast meile tooma. Ta tuli iga kord mornim kui tormipilv, sest iga kord jõudis see temani läbi tülide. Minia ise tulla ei tahtnud, kuid poeg ütles, et meil on õigus oma lapselapsega suhelda, ja seetõttu tõi ta lapse meie juurde. Kui meie lapselapsega tegelesime, ei lasknud poeg telefonist lahti, vahetas pidevalt Sonjaga sõnumeid. Ilmselt polnud ta selle üle sugugi õnnelik.

Näen, et nüüd hoiab poega lahkumast ainult laps. Ta käib meid koos isaga sagedamini külastamas, ei kiirusta enam koju, ja kui tuleb lapselapsega, lülitab lihtsalt telefoni välja.

Proovisin miniaga helistada, kuidagi kompromisse leida, kuid ta katkestas mind juba esimese ettepaneku juures, öeldes, et nad saavad oma peresiseste asjadega ise hakkama. Hiljem helistas poeg ja palus enam mitte sekkuda. Nüüd ma ei sekku.

Kurb on vaadata, kuidas abielu puruneb Sonja mingite psühholoogiliste traumade tõttu. Nad on koos pojaga nii ilus paar, nende poeg kasvab imearmsaks poisiks, ja alguses elasid nad ju nii hästi.

Oleks väga kurb, kui nad lahutaksid, aga ma ei oska neid aidata. Me ei saa lihtsalt poega ja lapselast oma elust välja lõigata, ja ka tema ise ei suudaks seda teha.