Mind vallandati vanuse tõttu. Lahkumisel kinkisin kõigile kolleegidele roose ja jätsin juhile kausta minu salajase auditi tulemustega

— Katrina, meil tuleb lahku minna.

Mark ütles seda omamoodi leebusega, millega ta tavaliselt oma alatust varjas. Ta nõjatus massiivses toolis tagasi, pani käed kõhule ja vaatas mind teeseldud kahetsusega.

— Me oleme otsustanud, et ettevõte vajab värsket vaadet. Uut energiat. Sa ju mõistad.

Ma vaatasin tema laitmatu kostüümi, kravatit, mille ma ise tema jaoks ettevõtteüritusele valisin, ja mõistsin rohkem, kui ta arvas.
Ma mõistsin, et investorid olid hakanud rääkima sõltumatust auditist, mis tähendab, et tal oli kiirelt vaja lahti saada ainsast inimesest, kes kogu pilti nägi. Minust.

— Ma mõistan, — vastasin ma rahulikult. — Uus energia — see on Maria vastuvõtulauast? Tüdruk, kes ajab debiteerimise ja krediteerimise sassi, aga ta on kahekümne kahe aastane ja naerab kõigi su naljade üle?

Mark torutas kulmu.

— Asi pole vanuses, Katrina. Lihtsalt su lähenemine on vananenud. Me tammume paigal. Me vajame läbimurret.

Ta on viimased pool aastat seda sõna kasutanud. Läbimurret. Ehitasin ettevõtet koos temaga, kui meil polnud raha, kliente ega mööblit, vaid ainult kooruvad seinad. Kuid nüüd, kui kontor oli läikiv, ei sobinud ma enam sisustusse.

— Olgu, — ütlesin ma. — Millal ma laua vabastan?

Ta ootas pisaraid, skandaali, palumisi — mida iganes, mis teeks temast võitja. Kuid ma tõusin rahulikult, nagu oleks see olnud ainult ilmavahetus.

— Võid täna. Ära kiirusta, dokumendid on valmis. Hüvitis — nagu ette nähtud, — pobises ta, segaduses silmi kõrvale viies.

Juba olin käe ukse küljes, aga peatusin.

— Tea, Mark, sul on õigus. Ettevõte tõesti vajab läbimurret. Ja ma tagan selle.

Ta muigas üleolevalt, mõistmata tähendust.

Üldises saalis valitses vaikus. Kolleegid juba teadsid. Nad vältisid pilkude ristumist, kui ma oma lauale lähenesin. Seal seisis hoolikalt karp mu asjade jaoks.
Panin sinna laste fotod, kruusi, ajakirjad ja põhja väike maikellukeste kimp, mille poeg eile mulle lihtsalt niisama kinkis.

Siis võtsin välja ettevalmistatu: kaksteist punast roosi ja paksu musta kausta. Igale kolleegile üks roos. Inimesed võtsid lilli, mõned nutsid, mõned kallistasid mind. See tundus nagu hüvastijätt perega.

Kui roosid otsa said, jäi kätesse vaid kaust. Temaga naasin Marki kabinetti.

Ta naeris telefoni torusse:

— Jah, vana kaader lahkub… on aeg edasi liikuda…

Astusin ligi ja panin kausta otse lauale.

— See on minu hüvastijätukingitus. Siin on koos kõik su „läbimurded”. Kuupäevade, arvete ja allkirjadega. Eriti soovitan osa paindlike rahavoogude skeemidest.

Lahkusin, tagasi vaatamata.

Kodus ootasid mind abikaasa ja poeg. Abikaasa võttis karbi vaikides, poeg kallistas.

— Ema, sa oled hämmastav. Seal pole lootust. Mitte ükski audiitor ei saa midagi varjata.

Kogu õhtu ootasin kõnet. See tuli hilisöösel.

— Katrina? — Marki hääles polnud pehmenemist. Ainult paanika. — Ma vaatasin kausta läbi…

Olin vait, nautisin pausi.

— Ja?

— Kas sa mõistad, mis see on?..

— Suurepäraselt. Need pole kahtlused, vaid tõendid. Allkirjade ja skaneeringutega.

— Kui see välja tuleb, hävib ettevõte!

— Ettevõte või sina?

Ta jäi vait. Siis tegi ettepaneku:

— Olen valmis sind tagasi võtma. Isegi ametikõrgenduse andma. Kas lepime kokku?

Mehe rusikas: „Pane ta paika”. Poeg raputas pead: „Ära anna järele”.

— Ei, Mark. Tagasiteed pole.

— Mida sa kavatsed teha?

— Mitte midagi. Veel. Las öö töötab sinu heaks.

Hommikuks olid telefonid punased. Sekretärid, juristid, „sõbrad”. Ma ei võtnud kõnesid vastu.
Helistas ainult Dmitri, meie IT-mees.

— Ta proovis öösel arhiivid puhastada. Tegin peeglid. Meil on kõik olemas.

Sulgesin silmad: nüüd olid mul kaks võtit — kaust ja serveri koopiad.

Lõunaks helistas Mark uuesti. Tema hääl oli karm ja väsinud.

— Sa pead mõistma: kui see välja tuleb, võib see ka sind mõjuda.

Ma naersin:

— Tõsiselt? Sa püüad mind hirmutada dokumentidega, mille ma ise kogusin? Kõik muudatused on sinu poolt allkirjastatud. Mitte minu.

Ta sai aru, et väljapääs puudub.

— Mida sa tahad?

— Ma tahan, et sa lahkuksid. Ise. Et investorid näeksid: probleem pole töötajate vanuses, vaid sinu varguses.

— See on võimatu.

— Võimalik. Sul on üks päev.

Õhtul tuli Maria vastuvõtulauast. Käes närtsinud roos, minu roos.

— Andke andeks, Katrina. Ma ei teadnud… Ma kartsin. Aga ta sunnib mind allkirjastama valesid investorite jaoks. Ma ei saa…

Ta nuttis. Ma mõistsin: isegi tema „uus energia” pöördus tema vastu.

— Ära allkirjasta. Kunagi. Kui ta surub — ütle, et sul on koopiad.

Ta noogutas:

— Ma tahan teid aidata.

Mul oli nüüd meeskond.

Järgmisel päeval levisid kuulujutud: investorid korraldasid hädaistungi. Mark üritas end õigustada, kuid nägi kahvatu ja segadusse aetud välja.

Õhtul teatas Dmitri:

— Salvestasin veel kaks gigabaiti tema kirjavahetust. Seal on tagasivoolud, offshore’id, variskemad.

Ma teadsin: partii on võidetud.

Hilisõhtul helistas Mark uuesti.

— Katrina… ma lähen ära. Sa saavutasid oma eesmärgi. Homme kirjutan avalduse.

— Hästi, — ütlesin ma. — Ja veel. Ütle Mariale, et ta ei pea kartma.

— Isegi nüüd mängid sa aumehelikku?

— Ei. Ma ehitan ettevõtte uuesti üles.

Kolme päeva pärast nõustus direktorite nõukogu tema tagasiastumisega. Nädala pärast pakuti mulle juhataja tooli.

Kui kontorisse tagasi tulin, aplodeerisid kolleegid. Laudadele olid ikka veel mu närtsinud roosid.

— Piisab, — tõstsin käe. — Töötame. Meil on ees tõeline tulevik.

Ja ma mõistsin: mind vallandati vanuse tõttu. Aga just vanus andis mulle jõudu lööki taluda, tõendeid koguda ja asi lõpule viia.
Ja noored töötasid nüüd minu kõrval — ja õppisid minu käest kaotusi võiduks pöörama.