Mina ja mu õde leppisime kokku, et ma annan talle poole raha vanematekodust, raha võttis ta rõõmuga vastu, kuid ilmnes hiljem taas

Mu õde ajab mind lihtsalt hulluks. Ma ei tea, kuidas teil, aga meil on suhted sugulaste vahel üsna tugevad ja ma ei saa neid lihtsalt ignoreerida. Isegi vaatamata sellele, et lahkusin külast 20 aastat tagasi. Siiski mõned külaelu harjumused ajavad mind tänasel päeval mitte ainult närvi, vaid lausa vihaseks.

Ühesõnaga, meie vanematelt jäi meile Marnaga külas üks maja. Hea hoone, kvaliteetsest kivist, aga kõige tähtsam on mälestus. Need mälestused möödunust, lapsepõlvest, emast ja isast.

Kuid elada seal koos õega ma kuidagi ei saa: mul on oma pere, temal oma. Nii et pidime selle olukorra kuidagi lahendama. Ja selleks, et mitte maja maha müüa, pakkusin Marnale välja osta tema osa mitme aasta jooksul. Samas otsustasin teha seal väikese remondi ja kolida sinna oma tütar, kes tol ajal just mõtles veel abiellumisest.

Tundus, et tegemist on lihase õega. Täiskasvanud, tark inimene. Nõustus kõigi tingimustega, loomulikult ei allkirjastanud me ühtegi ametlikku dokumenti. Kellele veel siis üldse usaldada kui mitte oma lähimatele? Kuid mis meid, külaelanikke alt veab, on kavalad seadused, millest võib alati midagi enda jaoks välja keerata. Tuleb vaid teada, kus keerata.

Mina tegelesin oma asjadega, õde – oma asjadega. Ainult et kui minu pere on harjunud, ütleme nii, vaikse eksistentsiga, siis Marna ja ta endine ei saa kaht aastatki koos elatud, ilma et nad lahku ei läheks.

Armastus neil, nagu öeldakse, selline kirglik. Omal vanusel. Ühesõnaga, mu õel polnud kerge. Kolides oma mehest otse oma mingisuguse “vana tuttava” juurde. Aga mina ei pea tema kõike teadma, vaid kui minu naine koliks tuttavate juurde, siis ma küll lihtsalt niisama seda ei jätaks.

Siiski kolis Marna oma sõbra juurest välja paari kuu pärast. Millest ta ei kõhelnud mulle rääkida. Seda sõbrannat ma juba isiklikult teadsin. Möödus veidi aega ja Marna kolis ka oma sõbranna juurest välja. Kuid kaotas siiski mitte oma võitlusvaimu, nagu tundub, tal oli veel alles raha, mille ma talle tema majapoole eest andsin. Ühelt poolt sain aru, et sellest rahast kaua ei jätku, aga teisalt ei kavatse ma neid ka mehega lepima panna.

Ja ühel päeval, hiljuti, helistas mulle mu tütar. Ta on juba abielus, elab vanematekodus… Jah, ma arvatavasti ei suutnud intriigi hoida. Te isegi mõistsite juba kõike, kuid jah: Marna külastas oma vennatütart ja tema meest ning hakkas neilt nõudma kohta “tema enda majas”.

Mul oli kord selline mõte, kuid ma ei arvanud, et see võib nii kiiresti kätte jõuda. Kui ma kohale jõudsin, ootasin, et korraldan kakluse ja ajan oma õe häbiga meie endisest kodust välja. Kuid… Kõik ei läinud plaanipäraselt.

Kujutage ette külamaja, rahvahulka ja kogu selle keskel nutvat täiskasvanud naist, kandmas mõnda vana riiet, mida tal linnas kindlasti ei olnud, ma isegi ei tea, kust ta need võttis.

Pildiga meie perest raamides, roomamas põlvili ja karjumas kogu ümbruskonna peal, et teda peteti, aeti välja ja jäeti paljaks ja jalameheks. Kuigi tema enda vennatütar ei lase teda uksest sisse. Kuid peamine süüdlane, loomulikult, olin just mina. Sest ma võtsin ära eluaseme, pettisin ja muu-muu.

Keegi võiks öelda: ta on tavaline hullumeelne. Teised krutiksid näpuga oimukohal ja läheksid oma teed. Kuid siiski, see on küla. Ja minu jaoks tähendab see, et olukord on täiesti kriitiline.

Esiteks, külaelanikel on alati kõik huvitav. Teisi meelelahutusi ju peaaegu pole. Ja siin ei ole mitte ainult põnev, vaid ka maksa ei kahjusta. Teiseks, meie, kauged küll, kuid siiski sugulased. Nad ei jäta oma omasid hätta. Loomulikult, astuvad nad “ohvri” poolele.

Nii see ongi. Nüüd olen mina – kuri vanem vend, kes ajas õe välja oma kodust. Mu tütar – naine, kes elab võõral territooriumil ja üritab oma õnne rajada õetütre õnnetusele. Tema mees – ma ei tea, linnakas, siin sündinud.

See ongi tegelikult kõige halvem. Keegi peab midagi tegema. Kutsuti isegi konstaabel. Vannutati mind kõigest, mis maailmas on, kuid, mis on naljakas, Marinale elamiseks ruumi ei pakkunud keegi. Isegi siis mitte nendeks paariks päevaks, mis on ta tulnud minu tütrele, teadmata milleks.

Kui poleks sugulasi, oleksin ma lihtsalt loobunud ja mitte tähelepanu pööranud: las väimees tegeleb sellega. Kuid kogu selle sebimise tõttu ma tõesti ei tea, mida teha. Kas minna kohtusse? Kuid siis kaotan, sest ametlikult me midagi ei dokumenteerinud.