Miks tänapäeva lapsed ei oska õppida, ei suuda oodata ja vaevalt taluvad igavust?
Mäletate, kuidas möödus meie lapsepõlv: tunnid puidust koolipingis, õpikud lotu julad, ootus lemmikmultikani kord nädalas ja kõige tähtsam — oskus endale ise meelelahutust leida. Nüüd on kõik teisiti. Meie lapsed kasvavad ajastul, kus infole on viivitamatu juurdepääs ja iga soov võib täituda vaid paari ekraaninupu vajutamisega. Tundub, et see mõjutab oluliselt nende võimeid õppida, oodata ja isegi lihtsalt igavleda.
Kiirete naudingute maailm
TikToki ja YouTube’i põlvkond on harjunud kiirusega. Miks oodata, kui kõik — alates multikast lõpetades lemmikmänguasjaga — on kättesaadav kohe? Pole ime, et harjumus viivitamatule rahulolule kujundab kannatamatuse. Lapsed ei näe mõtet oodata või pingutada, kui tulemust saab pingutuseta — piisab vaid nupule «play» vajutamisest.
Õppimine ei ole show
Õppimine nõuab aega, keskendumist ja kordusi. Aga kui laps on harjunud, et kõik peab olema huvitav, särav ja lõbus, siis esimene raskus tekitab kohe vastupanu: «Mul on igav!», «Ma ei taha, see on raske!» Kool muutub kohaks, kus võideldakse pettumusega, mitte arenemisplatsiks. Mõnikord ka vanemad lisavad õli tulle, oodates õpetajatelt show’d ja igavest entusiasmi, unustades, et teadmiste juurde viib alati teekond läbi pingutuste, mitte meelelahutuste.
Igavus ei ole vaenlane, vaid sõber
Igavus sundis meid varem kujutlusvõimet kasutama: ehitama kindlusi patjadest, joonistama koomikseid, looma lugusid või lihtsalt unistama aknast välja vaadates. Praegu ei jää laps kunagi iseenda seltsi — nutiseadmed päästavad kohe vähimastki tühjuse vihjest. Kuid just igavuse hetkel tekivad tõelised ideed, enesesäilituvus ja iseseisvus. Kui ei oska igavleda, kaotavad lapsed võimaluse õppida end kuulama.
Miks see nii on?
Sageli ei anna täiskasvanud ise lastele võimalust kannatlikkust üles näidata. Me kiirustame appi, et laps ei ärrituks, raskustega ei silmitsi seisaks ega peaks hetkegi igavust tundma. Kuid just võime oodata, igavusest üle saada, läbikukkumisest ülesaamine — need kujundavad selle vastupidavuse ja uudishimu, mida on vaja päriselus.
Mida teha?
* Ärge kiirustage last iga hetk meelelahutama. Laske tal natuke igavleda.
* Ärge noomige vigade pärast, vaid julgustage katseid ja iseseisvust.
* Aitage astuda väikeste sammude kaupa, selle asemel et oodata kohest edu.
* Õpetage ootama: vahel peab pirukas jahtuma ja mänguasja — ausalt välja teenima.
Peamine saladus on lihtne: laps, kes oskab igavleda, oodata ja õppida samm-sammult — on täiskasvanuelus palju enesekindlam ja õnnelikum. Võib-olla just seda peaksimegi täna õpetama oma lapsi.
