Miks eakamad naised eelistavad üksindust?

Olen juba ammu ületanud 50. eluaasta piiri. Niipea kui ma sellesse vanusesse jõudsin, andsin lahutuse sisse ja lõpetasin suhtlemise paljude sõpradega. Nüüd räägin, mis mind selleks sundis.

Asi on selles, et olin väsinud pidevalt kellelegi midagi võlgu olemisest. Ma tahan vabadust ja iseseisvust. Sugulased, kolleegid ja sõbrad ootavad minult alati midagi.

Mul on kõrini nende etteheidete kuulamisest. Liiga palju aega läks nende peale, aga mulle ei jäänud midagi. Sõbrad on viimasel ajal muutunud ahneks ja isekaks. Nad ei suuda mind kuulata, kuid mina pidin nende tühja loba peale oma aega raiskama.

Keegi peale minu enda ei hoolitse minu eest kunagi. Kui kõigil on ükskõik, siis pean ma iseendale rohkem tähelepanu pöörama. Aastatega sain aru, et kõigepealt tuleb mõelda oma mugavusele. Kui võtta pidevalt arvesse teiste soove, ei lõpe see millegi heaga.

Ma mäletan seda õnne ja rahulolu tunnet, kui esimest korda üksi jäin. Mõistsin, et mul on nii hea. Ma sain jalutada, lugeda raamatuid, vaadata oma lemmikseriaale ja valmistada just seda, mida tahan. Mul polnud enam vaja oma ressursse kellelegi kulutada. Lõpuks leidsin sisemise harmoonia ja õppisin ilma põhjuseta naeratama.

Ma ei ärritu enam tühiasjade pärast. Ja raha kulutan ainult sellele, mida ma ise vajalikuks pean. Varem käisin sõbrannadega kohvikutes ainult viisakusest, kuigi vihkan poest ostetud kooke ja pitsat.

Kodus on mulle palju maitsvam. Olen harjunud raha säästma ja seda tähtsatele asjadele kulutama, mis on oluliselt parandanud minu elukvaliteeti.

Aga minu mees oli laristaja. Ta ostis pidevalt igasugust mõttetut nänni ja kulutas poole oma palgast toidule. Sageli ostis mees lastele vidinaid, mis maksid samuti mitte vähe.

See tegi mind alati närviliseks, sest ma tahtsin remonti teha, mööblit uuendada, kuhugi reisida. Aga sellise suhtumisega vaevu elasime palgapäevani välja.

Minu sõbranna on väga sotsiaalne inimene. Ta peab kõiki oma tuttavaid parimateks sõpradeks. Iga päev räägib ta kõigiga videokõnede kaudu ja kirjutab sotsiaalmeedias.

Tervitab igaüht tähtpäevade puhul ja ei unusta kedagi. Kuid niipea, kui ta telefoni ära paneb, muutub ta pahuraks. Ausalt öeldes vihkan selliseid kahepalgseid ja ebaausaid inimesi. Kõik arvavad, et ta on väga sõbralik ja meeldiv, aga ainult mina tean tema tõelist olemust.

Minu jaoks on üksindus imeline. Selles pole midagi halba. Noores eas tahtsin lõbu, rõõmu ja kärarikkaid seltskondi, kuid praegu pole seda üldse vaja.

Oma kogemusest olen õppinud, et pärast 50. eluaastat muutuvad elus prioriteedid oluliselt. Ma mõistan, et mul on jäänud väga vähe aega, seega tahan lõpuks enda eest hoolitseda.