Mida teha, kui sa enam kellelegi vajalik ei ole ja lapsed meenutavad sind vaid pühade ajal?
Tere! Minu nimi on Liis, olen pensionär. Kui ma töölt lahkusin ja pensionile jäin, pöördus mu maailm pea peale – kuid mitte nii, nagu olin lootnud. Mõne nädala jooksul sain aru, et kõik on muutunud.
Aastaid töötasin kärarikkas kontoris, kus ma tundsin iga nurka nagu oma kodu. Kaastöötajatest said justkui perekond – teadsin nende harjumusi, tugevusi ja nõrkusi. Olin see, kes suutis alati teised asendada – olgu selleks puhkus, haigusleht või lapsepuhkus. Pean tunnistama, et vahel hoidsin teadlikult mõned töönipid enda teada, et keegi ei saaks mind asendada. See oli mu väike saladus, viis end asendamatuna tunda.
Kui ma lahkusin, saadeti mind väärikalt ära – lilled, kingitused, soojad sõnad. Ülemus ulatas mulle preemia ja ütles: „Nüüd on aeg iseendale elada.“ Me tähistasime šampanjaga… ja järgmisel hommikul ärkasin vaikusest – ei olnud enam Exceli tabeleid, telefonikõnesid ega tähtaegu.
Esimesed päevad tundusid vabadusena. Valmistasin aeglaselt kohvi, sorteerisin vanu asju, vaatasin lahkumisõhtu fotosid. Tundus, justkui oleksin lihtsalt puhkusel. Kuid peagi saabus tegelikkus nagu sügistuul.
Paari nädala pärast muutus vaikus talumatuks. Endised kolleegid helistasid üha harvem, ja kui mina helistasin, lõppes kõne kiiresti: „Vabandust, olen väga hõivatud.“ Seos selle maailmaga hääbus. Neil olid oma mured ja plaanid, minul ei olnud enam kohta nende seas. Pidin tõdema – mu elu oli muutunud.
Otsisin internetist psühholoogide nõuandeid. Üks soovitus tundus kasulik – alusta põhjalikust koristusest. See võttis mul peaaegu kuu. Ma ei kujutanud ettegi, kui palju tarbetut kraami mul kodus oli! Kümme prügikotti vanade asjadega läksid minema – tolmused kastid, pleekinud kleidid, unustatud nipsasjad. Korter säras nagu uus. Koristasin iga nurga, justkui tahaksin pühkida minema oma eelmise elu jäljed.
Kuid kui kõik oli tehtud, tuli tühjus tagasi. „Mis nüüd?“ – keerles mu peas. Mõistsin: pensionile jäämine ei ole puhkus, vaid täiesti uus eluetapp.
Mitte keegi ei tule enam su ellu ise. Pean ise tegutsema. Õnneks on meil tänapäeval videokõned. Õppisin natuke, kuidas nutitelefoni kasutada, ja hakkasin helistama vanadele sõbrannadele, kellega elu meid oli lahutanud. Koostasin endale graafiku – kellele ja millal helistada. Vahel saime neljakesi videokõnes kokku – see oli nagu värske õhu hingus hallides päevades.
Aja jooksul kohtasin teisigi, kes olid minuga sarnases olukorras – üksildasi pensionäre, kellele oli jäänud igatsus kunagise tööelu järele. Me jalutasime Tartu parkides, külastasime näitusi ja teatreid või lihtsalt uitasime mööda linna, arutades uusi poode ja allahindlusi. See oli mu pääsemine – õhuke niit, mis hoidis mind eluga ühenduses.
Kuid enamuse ajast olin siiski üksinda. Pidin õppima, kuidas tühjust täita. Sukeldusin raamatutesse – lugesin läbi riiulite kaupa klassikat ja täitsin ammuse unistuse.
Suurim avastus oli aga uus suhtumine iseendasse. Võib-olla see kõlab isekalt, aga ma sain aru: mind ei vajata enam – ei endistes töökohtades ega isegi mitte laste poolt, kes helistavad vaid jõulude ajal või emadepäeval. Minu mõtted ja tunded pole enam kellegi jaoks olulised. Ja siis ma otsustasin: nüüd elan ma iseenda jaoks.
Ja nii ma elangi. Enamik teest on juba käidud, ees on veel mõned leheküljed raamatust nimega „Elu“. Minu ülesanne on need lehed värvikalt täita, mitte lubada neil muutuda halliks. Iga päev otsin, millega seda aega sisustada ja tähendusrikkaks muuta.
Aga kuidas sina täidad oma päevi, kui tundub, et kõik on su unustanud? Jaga oma mõtteid kommentaarides – ehk need lohutavad või inspireerivad kedagi teist.