Mida arvate, kas käitusin õigesti? Ämm müüs oma suvila, et tütrele rahaliselt toeks olla, aga nüüd seab meie suvilas omi reegleid

Mu ämm tahab kõike jõuda… Müüs oma suvila maha, sest tütar veenis teda, ja nüüd tükib meie suvilasse oma reeglitega. Aga siin tegi ta valearvestuse.

Kui me mehega korteri jaoks raha kogusime, ohkas ämm vaid kaastundlikult, et küll teil on raske, aga hiljem saate kergemaks. See oli kogu abi, mida mehe ema meile pakkus.

Kogusime esimese sissemakse jaoks kolm aastat, nüüd on korter ja maksame laenu. Kaks aastat tagasi kirjutas ema mulle oma suvila, sest tal oli see ise harida juba liiga raske, aga müüa oli kahju, isa ehitas selle. Ja üldsegi, suvila on meil suurepärane. Seal on nii hea maja kui korralik maatükk.

Nüüd tekkis ämmal komme sõita meie suvilasse. Ta müüs oma maha, et tütrele pulma ja korteri jaoks raha anda. Et kuidas muidu neid saatus ja raskused vaevaksid, kuni oma eluaseme jaoks raha koguvad.

Mulle oli kohe selge, kes peres on “väärtusetu” ja kes on lemmik. Siin ei jäänud isegi kahtlusi. Poeg rabeleb korteri jaoks, ema see ei huvitanud, aga tütar ainult mõtles, kuidas raske hakkab ja ema juba tunneb kaasa ning jookseb suvilat müüma.

– Sul on hea, oled minu pojaga abielus, tema on usaldusväärne. Aga tütar ja tema mees pole nii õnnelikud, – raputas ämm pead.

Aga olgu peale tütar, seal omad füüsikaseadused ja jutt polegi temast. Tegemist on kavalate ämmaga, kes hakkas juba talvest saati ohkama, et linnas on suvel õudne, nii lämbe ja kuumus tundub looduses palju paremini.

Mehe ema sihtis meie suvilat. Aga ma jätkasin teesklemist, et ma ei saa aru… Võib-olla oleks see toiminud?

Ämm aga kaotas kevadeks lootuse meilt kutset saada meie suvilasse ja hakkas ise sinna tungivalt paluma. Et ta jälgib maja, hoolitseb taimede eest ja üldsegi tekitab „kohalviibimise“ efekti, et keegi ei mõtleks seda hõivata.

Mulle sellised pakkumised ei meeldinud. Taimede eest hoolitsen ma ise, maja vaatamine pole vajalik, seisis ta seal aastaid ja keegi teda ei puutunud. Naabrid elavad seal aasta läbi, seega pole hirmu. Kindlasti pole mul seal vaja ämma kohalviibimise efekti.

Kuid lõpuks ta pressis meid siiski ja me leppisime, et mehe ema tuleb meie suvilasse suveks. Aga kohe ütlesin talle selgeks, et temal ei ole seal perenaise rolli, ta on külaline ja käitumine peab olema vastavalt.

Ämm noogutas mulle, kinnitas, et saab aru, aga tegelikult otsustas pisitasa siiski teha nii, nagu talle meeldib. Alustas maja ümberkorraldamisest. Näete, ebamugavalt olid mul seal asjad paigutatud. Ta tegi paremaks.

Aga ma ei vaja, kuidas on parem, ma vajan nii, nagu mul oli. Rääkisin sellest ämmale ja palusin tungivalt kõik oma järgmise külastuse ajaks tagasi panna. Ämm porises, aga tegi ära.

Järgmisena jõudis ta krundini. Kaevandas muru verandal, kuna otsustas, et seal peab olema lillepeenar. Ei ole, austatud mehe ema. Ma saabusin, ütlesin, et kaevaku see kinni ja taastagu algne seisund.

Ta proovis protestida, kutsus poega kaitsma, aga too ütles, et see on minu suvila ja mina olen perenaine. Kui emale midagi ei meeldi, viib ta ta koju. Ämm vaikis maha.

Möödunud nädalavahetusel teatas ämm, et tema tütar otsustas oma sünnipäeva meie suvilas tähistada. Ja ütles seda nii, justkui kõik oleks juba otsustatud. Ilmselt käis kohapeal, vaatas, kiitis ja otsustas pidu siin pidada.

Kargasin hirmunult üles. Milline sünnipäev mu suvilas ja veel ilma minu teadmata? Muidugi, kõik tühistatakse. Pealersas pole meil siin oma külalistega kohta.

Ämm vihastas, hakkas pahandama, palus poja õde kaitsta ja mind mõistusele tuua, sest õde ei nõua midagi üleloomulikku. Mina ja mees ütlesime kooris ei ja nädalavahetuse lõpuks ei rääkinud ämm enam meiega.

Võtsin temalt võtmed ära ja linna sõitis ta koos meiega. Minul on sellest küllalt! Aga mida teie arvate, kas käitusin õigesti?