Meie abikaasaga võtsime kodulaenu — ja siis sain teada, et ta oli salaja endale juba uue maja ostnud

Kui me kodulaenu võtsime, arvasin, et see on samm tuleviku poole. Ühise – meie ühise. Otsisime oma maja kaua, vaatasime erinevaid variante, vaidlesime köögiplaanide ja akende suuruse üle. Tundsin, kuidas me loome midagi olulist. Paneme aluse — mitte ainult seintele, vaid ka meie ühisele elule.

Ta tundus rahulik. Enesekindel. Mina — õnnelik. Jah, meid ootas ees pikk laenuperiood, remont, kompromissid. Aga kõige tähtsam — koos.

Paar kuud hiljem avasin tema sülearvuti täiesti juhuslikult. See polnud mingisugune sissetungiakt — tahtsin lihtsalt lennupileti välja printida. Seal oli avamata kiri pealkirjaga: «Kinnisvara registreerimine lõpetatud». Kas uudishimu? Intuitsioon? Klõpsasin selle lahti.

Maja. Teine maja. Mitte meie oma. Mitte see, mille eest me maksame. Teine aadress. Teises linnaosas. Ilma minu perekonnanimeta. Tema nimele registreeritud.

Lugesin mitu korda. Siis otsisin kuupäeva — tehing oli tehtud pool aastat enne meie oma. Vaikus. Mitte ainsatki sõna. Pole ühtegi vihjet. Mitte midagi.

Istusin maha. Kaua istusin. Siis küsisin. Lihtsalt:

— Kas sul on veel üks maja?

Ta tardus. Ei vastanud kohe. Ja siis – nii, nagu see ei tähendaks midagi:

— Jah. Ostsin ette. Igaks juhuks.

— Milliseks juhuks?

Ta kehitas õlgu:

— Lihtsalt. Oli vaja varuplaani.

Ma ei karjunud. Ei nutnud. Tundsin, kuidas rinnus valitses üksnes tühjus. Justkui kõik, mida ma ehitasin, oli tema jaoks ainult plaan B. Ma ise — nagu üks teistest variantidest. Mitte lõplik. Mitte tähtsaim.

Mõni aeg hiljem ütles ta, et ei tahtnud mind hirmutada. Ta tahtis olla kindel, et «meid ootab hea tulevik». Et see maja — lihtsalt investeering. Et ta ei usaldanud ennast. Või meid. Kuulsin sõnu. Aga need kukkusid nagu klaaskuulikesed. Läikivad. Külmad. Kasutud.

Aega on möödunud. Me elame endiselt oma majas. Maksame seda tagasi. Värvime seinu. Vahetame mööblit. Aga meie vahel — õrn mõra. Mitte petmise pärast. Vaid usalduse puudumise pärast. Võõra aadressi tõttu, mis on nüüd sümbol, kui lihtne on olla valmis tagasitõmbumiseks, kui keegi teine ehitab kindlust.

Ma ei tea, mis edasi saab. Aga ma tean üht: usaldust ei saa kuidagi «vormistada». Seda ei saa pooleks jagada. See kas on olemas — või seda ei ole.

Ja kõige keerulisem — elada majas, kus ühel hetkel said aru, et sa pole kunagi olnud peamine elanik kellegi plaanides.