Mehele ei meeldinud minu vormikus ja ta lahkus saledama naise juurde, kuid 5 aasta pärast kohtusime uuesti

See lugu on täiesti tõsi, sest räägin sellest, mis tegelikult juhtus – ma ei suuda enam seda kõike endas hoida ja pean lõpuks välja ütlema.

„Kui sünnitasin lapse, võtsin paar kilo juurde. Tegelikult ei olnud ma nii paks, kui paljud teised emad, kuid kaal kasvas siiski ja pidin sellega leppima.

Abikaasa hakkas kohe kaebama, justkui saaksin oma keha kohe pärast sünnitust muuta ega tahtnud uskuda, et mul on raske tagasi endisesse kaalu jõuda. Ma ei teadnud enam, kuidas tema solvanguid võtta, seega otsustasin lihtsalt ignoreerida kõiki tema etteheiteid, lootes, et ta jätab mind lõpuks rahule.

Kõige huvitavam oli see, et ta peaaegu ei toetanud mind kunagi, kuid varem ei märganud ma üldse, et ta käituks nii otsesõnu, justkui poleks talle mu keha üldse korda läinud kuni lapse sünnini.

Kummaline, aga kui küsisin oma tuttavatelt, kuidas nende mehed reageerisid kaalutõusule, ütlesid kõik, et kuulsid oma meestelt vaid toetavaid sõnu. Minul aga juhtus teisiti, mis alandas mu enesehinnangut veelgi.

Ootamata, kuni ma kaalust alla võtan, leidis ta endale armukese ja veetis temaga rõõmsalt aega, mulle sellest midagi ütlemata. Muidugi olin väga mures, et meie abielu võib tema noore armukese pärast puruneda, kuid lootsin endiselt, et varem või hiljem kõik muutub ja Niklas hakkab rohkem aega pühendama perele.

Milline oli minu üllatus, kui kord koju tulles avastasin, et tema asjad olid kapist kadunud ja ta oli jätnud väikese märkmiku, et jätab mind ja lahkub saledama naise juurde.

Nii juhtuski, et pidin üksinda last kasvatama, sest endiselt ei oodanud ma endiselt mingit abi endiselt mehelt. Mul oli väga raske leppida, et inimene, kes oli mulle nii lähedane, otsustas mind minu elu kõige raskemal hetkel maha jätta. Arvan, et pole mõtet isegi kurta, kui raske elu oli – paljud naised, kes on sarnases olukorras, mõistavad mind täielikult.

Väsisin pidevalt proovimast meie niigi ebastabiilseid suhteid taastada, seega otsustasin, et järgmisel korral valin partneri palju vastutustundlikumalt, sest teist korda ma ei kavatse samale rehale astuda.

Sellest ajast alates toimus mu elus palju muutusi – otsustasin võtta lemmiklooma, kellega tundsin end palju paremini, kuigi mõistsin, et ka tema eest hoolitsemine nõuab palju tähelepanu. Lisaks ärkasin igal hommikul ja läksin õue trenni tegema ning varsti märkasin, kuidas mu tervis hakkas paranema ja kaotasin lühikese ajaga kaalu.

Järk-järgult hakkasin end aina rohkem treenima ja juba poole aasta pärast ei suutnud enam oma elu ilma spordita ette kujutada. Kõige huvitavam oli see, et sport aitas mul unustada endise mehe, kellega meil oli niigi palju ebameeldivaid mälestusi. Mu laps kasvas samuti väga sportlikuks, nii et hakkasin teda erinevate füüsiliste harjutustega koormama, kui ta kõndima õppis.

Lisaks sain aasta pärast stabiilse töökoha hea palga ja suurepärase kollektiiviga, kus inimesed oskasid alati üksteist toetada ja elulisi nõuandeid anda. Otsustasin, et töötan seal elu lõpuni, sest nii meeldivaid inimesi polnud ma oma elus veel kohanud. Leidsin alati aega ka jõusaali külastamiseks, kui poeg oli lasteaias.

Minu treenerilt sain alati häid nõuandeid, mis aitasid mul valida, milliseid harjutusi teha. Pole ime, et paari aastaga suutsin kaalust alla võtta kümme kilo, ootamata üldse, et tulemused nii kiiresti tulevad.

Arvan, et kui mu endine mees mind treeningul näeks, armuks ta kindlasti uuesti, sest sellist keha ei saavuta paljud sportlikud naised isegi aastatepikkuse treeninguga.

Kõige kummalisem oli see, et kohtusin täiesti juhuslikult endise mehega, kes ei tundnud mind esimesel kohtumisel äragi. Selgus, et Niklas soovis oma poega näha, kui sai teada, et mind sel ajal kodus polnud. Lõbus oli, kui hilisõhtul koju jõudsin ja teda trepikoja juures kohtasin ning ta küsis, kas mul on võtit, et ta saaks oma poega külastada.

Algul arvasin isegi, et ta teeb nalja, teeseldes, et oleme täiesti võõrad, kuid hiljem selgus, et ta ei tundnud mind tõesti ära. Sel hetkel oli mul tohutult lõbus ja varjata emotsioone enam ei suutnud, tunnistasin Niklasele, et olen tema endine naine. Ta isegi avas suu üllatusest, uskudes oma silmi.

— Kas see tõesti oled sina? Ei valeta? Või oled sa tema sõbranna, kes üritab teda kaitsta? – küsis ta mõni sekund hiljem muigega.

— Kui ei usu, siis kao mu kodust. Muide, ma ei lase sul oma poega näha, sest sa ei hoolinud temast kunagi!

Mees muutus järsku tõsiseks, langetas pea ja suundus väljapääsu poole, mõistes, et ei suuda minuga normaalset vestlust arendada.“