Meesjuhid olid šokeeritud, kui said teada põhjuse, miks kurnatud koer ei olnud kaks nädalat teepervelt lahkunud

Kole, auklik tee venitas end kahe küla vahel, kus autod harva ette sattusid. See polnud suur maantee ega elav tee, vaid lihtsalt vananenud lõik, peaaegu unustatud, täis auke ja tolmu. Ja siiski, märtsi keskpaigast hakkasid siin sõitnud juhid midagi kummalist märkama.

Tee ääres istus koer. Ei jooksnud, ei haukunud, ei otsinud toitu. Lihtsalt istus. Päevast päeva. Musta-punakas, puuga kinni jäänud, tühja pilguga ja väsimusest kõikuv peaga. Tundus, et ta ootas kedagi. Või midagi.

— Ta oli jälle seal, samas kohas, — rääkis Luca, veoautojuht, kes sõitis sellel marsruudil iga kolme päeva tagant. — Algul mõtlesin, et võib-olla oli keegi kadunud. Aga nädal hiljem sain aru — see oli midagi muud. Tal on pilk nagu… mitte koera. Justkui teaks, et keegi ei naase, aga ometi ootab.

Mõned inimesed proovisid talle läheneda, aga koer tõmbus tagasi, justkui kaitsva nähtamatut piiri. Üks jättis talle vett, teine — paar viinerit. Ta sõi vastumeelselt, nagu toit poleks see, mille pärast ta seal oli.

Peaaegu kaks nädalat möödus. Ja ühel hetkel otsustas üks juhtidest, Martin, jääda. Ta parkis auto läheduses ja lihtsalt jälgis oma masinast. Ta ei olnud vabatahtlik ega loomakaitsja. Midagi sees ei lasknud tal minna.

Õhtul hakkas vihma sadama. Koer keeras end tee ääres kerra, aga ei lahkunud kohast. Martin tuli autost välja, võttis vihmavarju ja läks aeglaselt lähemale. Üllatuseks ei taganenud ta. Vaid vaatas. Selles pilgus oli kõik: igatsus, lootus, valu ja vaikiv küsimus: «Kas sa ei peta mind?»

Ta istus kõrvale. Vihm trummeldas varjul. Möödus umbes viisteist minutit, enne kui koer lamama heitis, endiselt ettevaatlikult, aga lähemale kui varem. Martin vaatas maas enda jalge ees. Seal, peaaegu tolmuga kaetud, lebas väike puust ristike. Isetehtud, kõverik, aga lõige värske. Tahvlil — kraabitud: Bello.

Martin mõistis kõik. Keegi oli siin matnud tema sõbra. Võib-olla teise koera. Võib-olla inimese. Võib-olla kutsika. Ta jäi. Valvama. Olema lähedal. Sest armastus — see pole vaid rõõm. See on ustavus. Isegi kui kõik on juba kadunud.

Järgmisel hommikul tuli Martin tagasi koos toidu ja veega. Koer ei vastupidanud. Ta oli nõrk, aga justkui lubas tal võtta vastutust. Kahe päeva pärast magas ta pehme aseme peal Martini kodus, puhta kausi ja pilguga, kus polnud pikka aega valu.

Nüüd kannab ta nime Lola. Ta paraneb aeglaselt. Ta ei armasta endiselt, kui uksed kinni pannakse — võib-olla kardab, et jäetakse uuesti maha. Aga igal õhtul heidab ta end Martini jalgade juurde, ja ta teab — ta on otsustanud jääda.

Ta hoiab ristike enda autos, meenutamaks, et ustavusel pole sõnu. Sellel on vaid silmad, mis jätkavad ootamist. Isegi siis, kui enam keegi ei tule tagasi.

Mõnikord istuvad kõige tõelisemad kangelased tee ääres, valvates vaikides seda, mis neile oli terve maailm.