Mees ütles, et läheb kaheks päevaks tööasjus ära. Aga tõde osutus palju hirmsamaks, kui ma oskasin ette kujutada…

Ta ütles, et ta saadetakse ootamatult kaheks päevaks komandeeringusse. Läks lahkumisel, suudles mind põsele, kallistas lapsi ja lahkus, nagu kõik oleks korras. Ma uskusin teda kahtlemata. Pärast nii palju aastaid kooselu olin harjunud usaldama iga tema sõna. Mu peas polnud kahtluse varjugi: töö on töö ja nagu alati, pidin ise kõigega toime tulema.

Järgmisel päeval otsustasin: sõidan lastega maakoju. Ilm oli imeline, nad olid linnast väsinud ja ka mina ise ihkasin natuke vaikust. Pakkisin asjad, ostsin toitu, laadisin kotid autosse ja sõitsin. Tee oli tuttav, rahulik, ja ma tundsin isegi rõõmu — siin see on, väike seiklus, uus lehekülg nädalavahetuses.

Kuid kui keerasime maja poole viivale teele, tõmbus süda pahkluusse. Trepi ees seisis mehe auto. See sama, millesse ta eile asjad laadis, öeldes: «Tulill ma tagasi pühapäeva õhtul». Jäin tardunult seisma. Hetkeks isegi mõtlesin, et äkki tahtis ta üllatada. Kuid sees kõik pööras ümber. Intuitsioon sosistas: see ei tõota midagi head.

— Jääge autosse, — ütlesin lastele ja väljusin. Maja oli vaikne, tühi. Kuid köögist mööda minnes märkasin liikumist akna taga. Lähenesin, surusin end klaasi vastu — ja tardusin.

Tagahoovis, meie puidust laua ääres, istus mu mees. Ta kallas veini kahte klaasi. Tema vastas — naabrinaine. See sama, kellega olin korduvalt verandal teed joonud, arutlenud omi naiste teemasid ja rääkinud oma lastest. Ta nõjatus tema poole, parandas juukseid ja naeris. Ja tema vaatles teda nii, nagu ta mind enam ammu ei vaadanud. Nende käed puudutasid.

Seisin, haarates aknalauast kinni ja tundsin, kuidas jalad tõmbuvad nõrgaks ja maa kaob jalgade alt. Peas kumises vaid üks mõte: kuidas nad võisid? Silme ees jooksid läbi mineviku stseenid: kuidas ta esimest korda võttis mind käest meie lõpetamisel, kuidas me koos kogusime raha selle maja jaoks, kuidas ma öösiti lastega istusin, kui tema karjääri ehitas. Olin alati tema kõrval, uskusin ja toetas. Ja nüüd istus tema seal — temaga, võõra naisega, keda usaldasin kui sõbrannat.

Tahtsin tormata sisse, karjuda, lüüa, nõuda seletusi. Kuid selle asemel astusin sammu tagasi. Sügavalt hingasin sisse, väljusin õue ja naasin autosse. Lapsed küsisid: «Ema, mis juhtus?» Ma venitasin naeratuse ja ütlesin: «Mitte midagi. Me läheme koju tagasi».

Tagasitee oli lõputult pikk. Lapsed lobisesid, naersid, kuid mina vaikisin. Rinnas oli justkui kivi. Ma mõistsin: selles hetkes aknal, jagunes mu elu «enne» ja «pärast».

Järgmisel päeval tuli mees tagasi «komandeeringust». Kohver käes, näol väsimus ja tavapärane naeratus. Kuid mina teadsin juba tõde. Võtsin teda vastu külmalt, ilma pisarate ja hüsteeriata. Asetasin tema ette kokkupandud kohvri ja ütlesin:
— Homme sa lahkad. Sa tegid oma valiku — nüüd teen mina oma.

Ta püüdis end õigustada. Ütles, et «midagi polnud», et «ta on lihtsalt naaber, abiks». Tõmbas käed, otsis minu silmadest vähemalt kahtluse varjugi. Kuid minus polnud enam midagi alles. Ei usaldust, ei usku, ei jõudu. Ainult tühjus.

Sellel ööl ma ei nutnud. Pisarad tulevad hiljem, kui lapsed magavad ja maja on tühi. Kuid siis tundsin ühte — reetmist ei saa andestada vaikides. See kas hävitab või teeb tugevamaks. Valisin teise.

Nüüd tean: mõnikord on tähtsam mitte see, mida inimene räägib, vaid see, mida sa oma silmadega näed. Ja pärast seda — tagasiteed pole enam.

Aga kas sina suudaksid andeks anda, kui tabaksid oma mehe koos sellega, keda ise pidasid sõbraks? Või on olemas selliseid reetmisi, mille järel usaldust taastada pole enam kunagi võimalik?