Mees ütles, et jääb kolleegidega õhtusöögile kauemaks. Ma uskusin teda — kuni leidsin tema taskust tšeki, mis kõik selgitas…

Ta astus sisse nii vaikselt, nagu hiiliks. Ei jõudnud veel kingi ära võtta, viskas pintsaku toolile ja kadus kohe vannituppa.
Duši tagant kostis vett — tugev ja ühtlane vool, nagu tahaks ta endast kogu päeva maha pesta.
Istusin köögis ja lugesin minuteid. Üks, kaks, kolm… liiga kaua.

Kui ta välja tuli, olid juuksed märjad, särk — värske ja lõhn… mitte tema oma. Seal oli midagi magusat, sooja, võõrast.
— Väsinud, — ütles ta, pilku tõstmata. — Homme räägin.
Noogutasin. Naeratasin. Selle õpitud naeratusega, mis hoiab nägu paigal, aga mitte südant.

Jäin üksi. Võtsin tema pintsaku, et kappi riputada.
Käe taskusse pistes kuulsin krõbinat. Väike kolmnurkselt volditud tšekk. Paber oli veel soe, nagu oleks see alles tema keha puudutust hoidnud.
Avastasin.
Kalli restorani logo kesklinnas. Kellaaeg — 22:41. «Õhtusöök: 2 inimest». Kaks eelrooga. Kaks magustoitu. Üks pudel veini.
Kaks.

Teadvus üritas kohe reaalsust päästa: äkki ärilõuna? kliendiga? partneriga?
Aga sõrmed, kui nad üle «carpaccio» ja «tiramisu» ridu liikusid, võpatasid. Tema ei armasta tiramisut. Mina — armastan.

Peitsin tšeki sahtlisse, aga terve öö kuulsin, kuidas see seal krabises. Tõusin üles, kõndisin korteris ringi, jõin vett kraanist, avasin ilma põhjuseta külmkappi.
Need numbrid, summa, jootraha — kõlasid peas valjemini kui vee hääl duši all.

Hommikul oli kõik taas nagu ikka. Keetsin kohvi, tema sõi võileiba, keris oma telefoni läbi.
— Täna jään kauemaks, — ütles lonksude vahel. — Uus projekt, oluline klient.
Noogutasin. Ja tema pani jälle selga seesama pintsak.
Peaaegu ütlesin: jää, räägime. Aga ei öelnud.

Pärast tööd läksin tšekil olevale aadressile.
Miks? Ei tea. Võib-olla veendumaks, et restoran ei eksisteeri ainult minu kujutlustes.
See eksisteeris. Soe, tellisseinad, klaasist pokaalid, pehme valgus.
Istud vastu, pingil. Vaatad, kuidas sees kelner tõstab toole ja katab laudu.

Möödusin. Korraks.
— Teile, proua, laud ühele? — küsis kelner naeratades.
— Ei. Lihtsalt huvitatud… kas eile oli teil külastajaid kella kümne paiku? —
Ta kehitas õlgu:
— Oli küll. Palju. Neljapäeval on meil alati täissaal. —
Noogutasin, kuigi ei saanud midagi aru.

Õhtul panin tšeki lauale, linase salvräti alla.
Nagu mängukaart, mis ootab, kes selle esimesena avab.

Ta tuli tagasi taas hilja. Sõi, kiitis suppi, läks uuesti duši alla — pikalt, peaaegu samamoodi nagu tookord.
Ma läksin ukse juurde, koputasin:
— Võin sisse tulla?
— Anna viis minutit, — hõikas ta. — Selgitan kõik ära.

«Viis minutit». «Homme». «Hiljem».
Kuidagi need sõnad tähendasid lihtsalt aega. Nüüd — kaugust.

Ta seletas.
Et see oli klient. Et see ei armasta üksi õhtust süüa. Et kuidagi nii oli, et telliti magustoit, kuna «oli menüüs».
Või ütles ta rahulikult, aga silmad vaatasid kogu aeg kõrvale, nagu oleks seal tõde peidus.

— Miks otse duši alla? — küsisin. — Sa ju ei tulnud töölt.
— Tahtsin sooja. Külmusin. Sa ju tead, tihti jään haigeks.

Võib-olla tõesti. Võib-olla mitte.
Pooltõde lõhnab alati puhtamalt kui vale.

Öösel ma ei maganud. Läksin laua juurde, tõstsin salvrätikut, vaatasin tšekki.
Kord võtsin välja, kord panin tagasi. Nagu laps, kes kontrollib, kas trikk kaob, kui silmad sulgeda.

Järgmisel päeval saatis ta foto: kontor, kolleegid, pitsakarp.
«Raske päev. Hoia mulle pöialt.»
Hoidsin küll.

Hiljem läksin kaubanduskeskusesse.
Parfümeeria leidis selle lõhna. «Ambra di… midagi seal».
Kallis, naiselik. Ütlesin endale: võib-olla uus ettevõtte joon, nüüd lõhnavad kõik kontorid nii.

Laupäeval pakkus ta kino. Nõustusin.
Istuime kõrval, jagasime popkorni. Järsku ekraanil tema telefoni vilkus teade:
«Tänan eilse eest. Kohtumiseni.»
Ilma nimeta. Ilma fotota.
Ei öelnud midagi. Lihtsalt vahtisin tema kätt, mis oli minu käetoe kõrval.

Pühapäeval võtsin märkmiku välja. Kirjutasin kolm lauset:
«Rääkida. Selgitada. Kuulda tõde.»
Siis rebisin lehe välja.
Kortsutasin. Visasin ära.
Tõmbasin tagasi. Silusin välja. Peitsin sahtlisse — sinna, kus tšekk oli.

Õhtul, kui ta magama läks, küsisin:
— Kas on midagi, mida sa tahad mulle öelda, enne kui ma hakkan ise mõtlema?
— Ei. Mitte midagi, mis võiks sulle haiget teha, — vastas ta vaikselt.

Ja see, tõenäoliselt, teeb rohkem haiget kui «jah» või «ei».

Ei tea, kas seal oli keegi teine.
Ei tea, kus töö lõppeb ja vale algab.
Tean ainult üht — vesi ei pese jälgi minema, kui süda on juba kahtlustega märg.

Täna panin selle tšeki jälle lauale.
Aga mitte tema pool — keskele. Meie vahele.
Nagu ühine roog, millega jõuab puudutada ainult koos.

Tegin kaks tassi teed. Istusin. Ootan.
Võib-olla astub sisse ja ütleb: vabanda, ma kartsin, ei tahtnud sind kaotada.
Võib-olla — ära usalda paberit rohkem kui mind.
Võib-olla lihtsalt heidab tšeki prügikasti ja küsib: mis õhtusöögiks on?

Ja siis ma saan aru: kõige raskem pole tõendeid leida.
Kõige raskem on otsustada, mida kardad rohkem:
tõe, mis haavab, või vaikuse, mis tapab vaikselt.

Mõnikord pole reetmine tšekis endas.
See on selles, kuidas kaua sa seda vaatad,
ootad seletusi ja jätkad kahele teed keetma.

Aga kas teie suudaksite eluga edasi minna, kui leiaksite tõendi, mida saab seletada — aga mitte tunnetada, et seal on tõde?