Mees nõudis, et elaksime kuu aega lahus, kuid nädal hiljem helistas mulle naaber ja ütles: “Sinu majas on juba teine naine!”

Sügisene tuul kiskus kollaseid lehti puudelt, kui ma lahkusin meie ühiskodust, surudes käes väikest reisikohvrit. Minu abikaasa, Daniel, nõudis „prooviperioodi“ kuu pikkuselt: ta tahtis, et mõlemad võtaksime aja mõtlemiseks ja pausi tegemiseks enne kui teeme tuleviku osas otsuseid.

— Elen, — ütles ta vaikselt, vaadates mulle silma, kui ma seisin ukse juures. — Meil saab kõik korda, ma olen kindel. Lihtsalt… mulle tundub, et praegu on see ainus õige samm.

Ma pöörasin oma pilgu eemale, et hoida tagasi pisaraid. Kui uks mu selja taga kinni langes, tundsin oma rinnus tühjust. Ma ei suutnud ette kujutada, et vaid nädal pärast minu lahkumist juhtuks midagi, mis paneks mind tema sõnades kahtlema.

Seitse pikka päeva möödusid. Ma elasin oma sõbranna Laura väikeses korteris, püüdes ennast lugemise ja õhtuste jalutuskäikudega rahustada. Ühel pilvisel õhtul, kui õhus oli niiskete lehtede lõhn, helises telefon. Ekraanil ilmus naabri nimi – Sara. Tema hääl oli erutatud:

— Elen, sa ei ole ju kodus, eks?
— Ei ole, mis juhtus?
— Tundub, et seal on… teine naine sinu elutoas. Ma nägin, kuidas ta sisenes kottidega ja jäi ööseks.

Ma pillasin raamatu, mida käes hoidsin. Kurgus kuivas, peas keerlesid mõtted: kes see naine on? Ja mida see minu ja Danieli jaoks tähendab?

Järgmisel päeval ei leidnud ma rahu. Väljas sadas jätkuvalt vihma ja hall taevas surus mulle peale, justkui ennustades õnnetust. Laura üritas mind teega ja vestlustega rahustada, kuid ma vaatasin pidevalt telefoni ekraani, oodates abikaasa kõnet, mis ei tulnudki.

Õhtul otsustasin:
— Ma pean välja selgitama, mis seal toimub, — ütlesin Laurale.
— Võib-olla helistad Danielile praegu? — pakkus ta.
— Kardan, et kui hakkan tema käest küsima, võib ta mulle valetada või end tõkestada. Meil on ju ametlikult „paus“.

Ohkasin ja mõtlesin naabri sõnadele: „…ta jäi sinna ööseks…“. Mine tea, mis mehe peast läbi käib? Võib-olla on ta juba kõik enda jaoks otsustanud ja minule leidnud asenduse?

Aga osa minu mõistusest keeldus uskumast nii kiiret muutust. Tundsin, et on midagi veel: mingid nüansid, märgid, mida ma ei märganud. Hakkasin meenutama viimaseid nädalaid: Daniel oli pinges, rääkis tihti plaanidest, “millestki uuest”, mida tahtis ellu viia, aga ei jaganud kunagi detaile.

Mõned päevad püüdsin informatsiooni koguda: helistasin Sarale, küsisin, kas ta on uut “külalist” näinud. Selgus, et naine ilmus majja õhtuti ja lahkus sügaval ööl. Naaber nägi hilisõhtul akendes valgust.

— Võib-olla ta töötab koos Danieliga? — arvas Laura, kui ma kord jälle selle teema juurde tagasi pöördusin.
— Ma ei tea. Tema ei maininud mulle mingeid töökaaslasi, — vastasin närviliselt rusikaid pigistades.

Süda kloppis: ma ei saanud ei rahus magada ega ka süüa. Kujutlesin, kuidas mingisugune võõras käib meie majas ringi, istub diivanil, kus armastasime filme vaadata, ja joob hommikukohvi minu lemmiktassist.

Lõpuks sai mul sellest kõigest villand. Ei saa elada pidevas pinges. Otsustasin ootamatult naasta, ilma ette teatamata, ja näha kõike oma silmaga. Valede vihmahoogude all istusin autosse ja sõitsin meie maja juurde. Tee tundus lõputu, justkui üks katsumus teise järel: lompides vesi, kojamehed ei suutnud tuuleklaasilt vett piisavalt kiiresti minema pühkida.

Väravate juures peatusin ja märkasin akendes valgust. Mu jalad värisesid nii hirmust kui ka kärsitusest, pannes võtme lukuauku. Uks ei olnud lukus. Sisenesin elutuppa – seal põles laualamp, igal pool olid laiali tööriistad, lõiked ja kangatükid. Ja selle segaduse keskel istusid minu mees ja pikk tumedajuukseline naine, olles süvenenud mingisse joonistuslehte.

Astusin sisse:
— Daniel, mis siin toimub?

Ta tõstis pea ja ma nägin tema silmis hetkekiitlat ehmatust ja rõõmu segamini. Võõras naine tõusis samuti ja oli näost kohmetu.

— Elen! Sa… pöördusid tagasi… vara! — pomises ta kergelt köhatades ärevusest. — Tutvusta end Clara’ga. Ta on disainer.

Ma pilgutasin hämmastunult silmi:
— Disainer?..

Clara naeratas veidi kohmetult ja Daniel võttis mu käe ning juhatas mind laua juurde, mis oli täis mustrilõikeid.
— Kuula, ma tahtsin sulle üllatuse valmistada. Oled alati unistanud väikesest ateljeest, kus saad riideid õmmelda, mõõte võtta ja luua. Aga meil polnud lisatuppa ruumi… otsustasin muuta osa elutoast sinu tööpinnaks. Clara aitab mind sellega.

Vahtisin teda ja omapäraselt tehtud “töökoja” ja tundsin, kuidas mu süda rahunema hakkab. Miks see kõik oli nii salapärane? Ta tahtis parimat, aga ei teadnud, kuidas oma plaanidest rääkida.

— Sa ju alati kurtsid, et sul pole kuskil, kus saaksid oma kangaid ja masinaid lahti võtta, — lisas ta õrnalt naeratades. — Ja kui otsustasime eraldi elada, sain aru, kui palju sa mulle tähendad. Ja kui väga ma tahan sinu unistust toetada.

Järsku sain pisarad silma, kergendusest, ootamatust süütundest oma kahtlustuste pärast ja tohutust tänutundest. Võõral õues kiskus vihma ja majas levis kohvi ja männiesentsi lõhn, mille Clara enda “lõõgastava atmosfääri” jaoks kaasa oli toonud.

— Vabandust, et kohe ei öelnud, — sosistas Daniel, vaadates maha. — Ma ei tahtnud üllatust rikkuda. Ja ma ei teadnud, kas sa seda praegu vajad. Kuid ma sain aru, et ei saa ilma sinuta elada.

Ma läksin Clara juurde ja naeratasin ebamugavalt:
— Aitäh, et aitasite. Vabandust, kui ma…

Aga ta ainult naeratas vastuseks ja ulatas mulle luksusliku mustriga kangatüki:
— Ma arvan, et te suudate selle projekti koos lõpetada. Ma ainult juhendasin mõtet.

Ma tundsin, kuidas kogu raha, mis minusse oli kogunenud, hakkas vaikselt kaduma. Me Danieliga embasime, pööramata tähelepanu tugevale ja tüütavale vihmale akna taga. Ja sel hetkel sain aru: meie ajutine lahusolek oli vajalik, et mõlemad mõistaksime, kui kallid me teineteisele oleme, ja et ta saaks täita ühe minu kõige suurema unistuse.

Kui astusin verandale, rahunes vihm ja läbi räsitud pilvede paistis kuu. Enam ei tundunud mulle, et kõik on läbi. Vastupidi, tundus, et alustame just uut peatükki oma elus, täis vastastikust toetust ja usku teineteisesse.

— Ja veel — ütles Daniel, jõudes minuni ukselävel —, luba, et sa enam ei kao.

— Luban, — vastasin ma, pisarate vahelt naeratades. — Sest nüüd on mul koht, kus ma saan luua… ja inimene minu kõrval, kes minusse usub.

Ja sel hetkel olin kindel, et kõik kahtlused ja ärevused jäävad minevikku ja armastus, mis toetub vastastikusele mõistmisele, teeb meie kodu tõeliselt õnnelikuks.