Mees nägi metsas külmetavaid hundikutsikaid ja otsustas neid päästa, kuid ta ei osanud aimatagi, mida see talle endale kaasa toob…

Oli novembri lõpp ja metsa kattis juba õhuke lumekiht. Lukas kõndis mööda metsarada, mõtetes süvenenult. Äkitselt köitis ta tähelepanu nõrk piiksumine, mis kostis põõsastest lähedal. Ta peatus ja kuulas pingsalt.

Haralisi oksi tõmmates nägi Lukas kahte külma kätte kokku tõmbunud väikest hundikutsikat. Nad olid nii väetid ja jõuetud, et mehe süda tõmbus tahtmatult haletsusest kokku. Läheduses polnud näha nende ema ja temperatuur langes kiiresti.

Lukas võttis kiiresti jakki seljast, mässis kutsikad hoolikalt sisse ja hakkas tagasi kodu poole liikuma. Ta teadis, et võtab enda peale suure vastutuse, kuid jättes väikesed hukule oli tema jaoks liiga raske.

Esimesed päevad olid rasked. Lukas peaaegu ei maganud, toitis hundikutsikaid pudelist piimaga, soojendas neid ja jälgis neid pidevalt. Ta andis neile nimed – Alfa ja Luna. Iga päevaga muutusid kutsikad tugevamaks, kiindudes oma päästjasse üha enam.

Kuid kui külaelanikud kuulsid kutsikatest, hakkasid nad väljendama rahulolematust ja kartusi. Nad kartsid, et loomad kasvavad ohtlikeks. Lukas kuulas vaikides nende süüdistusi, mõistes nende hirme, kuid ei saanud reeta neid, kes talle oma elu usaldasid.

Kuud möödusid, kutsikad kasvasid ja Lukas mõistis, et varsti tuleb kätte aeg lasta neil vabaks saada. Tema süda valutas juba selle mõtte peale, kuid ta mõistis, et loodus teeb oma.

Ühel kevadpäeval, kui lumi oli peaaegu sulanud, viis Lukas Alfa ja Luna sügavale metsa. Ta silitas kaua nende karva, vaatas loomade tarkadesse silmadesse ja sosistas pisaratega silmis:

— Te peate olema vabad. Olge ettevaatlikud. Ma mäletan teid alati.

Hundikutsikad vaatasid mitmel korral tagasi ja kadusid puude vahele. Lukas naasis koju raske südamega, tundes, et kaotas lähedased sõbrad.

Möödusid mõned aastad. Ühel päeval talvel, naastes naaberlinnast, sattus Lukas hädasse. Auto jäi lumisel teel kinni, mobiiltelefon ei saanud levi ja külm muutus üha tugevamaks. Lukas sai aru, et tema elu on ohus.

Viimaste jõupingutustega liikus mees küla poole, kuid varsti hakkasid jõud teda jätma. Ta langes lumme ja tundis, kuidas teadvus vaikselt hääbub. Äkitselt kostis metsast tuttav ulgumine. Hetke pärast ilmusid Luka ette kaks täiskasvanud hunti. Ta tundis Alfa ja Luna kohe ära. Loomad lähenesid ettevaatlikult, surusid end mehe vastu, soojendades teda oma kehade soojusega.

Mõne aja pärast ilmusid teele auto tuled — külaelanikud, muret Lucas’e puudumise pärast, olid tulnud teda otsima. Näinud hunte Lucas’e kõrval, tardusid nad üllatusest. Hundid astusid rahulikult kõrvale, veendudes, et nende päästja on ohutus, ja kadusid metsa.

See lugu muutis igaveseks külaelanike suhtumist Lucasesse ja metsloomadesse. Hundid ei ilmunud enam kunagi, kuid kõik teadsid: nad on alati lähedal, tänulikud inimesele, kes päästis nende elu.

Ja Lucas mõistis, et sel külmal päeval, päästes hundikutsikaid, päästis ta mitte ainult neid, vaid ka iseennast, saades tähenduse ja sügava arusaamise, et headus tuleb alati tagasi.