Mees naasis koju lillekimbuga. Ja samal päeval sain teada, kellele need tegelikult olid mõeldud

Ma seisin köögilaua ääres, koorides kartuleid lõunaks, kui uks avanes. Ta tuli sisse laia naeratusega ja käes roosikimp. Punased, värsked, lõhnavad — just sellised, mis mulle kõige rohkem meeldisid.
Olin üllatunud: palju aastaid pole ta mulle ilma põhjuseta lilli toonud. „Sinule,“ ütles ta, pannes kimbu lauale. Järsku tundsin end kui filmikangelanna, kellele saatus pakub ootamatu kingituse.

Samal päeval sain teada, et need roosid ei olnudki minu jaoks. Kuulsin juhuslikult telefonikõnet, kui ta vannituppa läks ja unustas telefoni maha. Tasane sosin, katkestatud lause — ja sellest piisas.
— Ära muretse, annan need järgmine kord ise sulle, sosistas ta telefonitorusse.
Mu süda tardus. Roosid, mis näisid olevat mulle, osutusid žestiks teise naise suunas.

Õhtul istusin elutoas ja kimp seisis minu ees. Ma vaatasin lilli, mis lõhnasid suurepäraselt, kuid samas reetmise järele. Tundsin end petetuna ja alandatuna. Iga kroonleht meenutas, et need pidid saama teisele naisele, ja mina olin lihtsalt juhuslik saaja.

Järgnevad päevad olid nagu õudusunenägu. Jälgisin teda tähelepanelikumalt: iga ootamatu „tegevus“, iga naeratus telefoni suunas, iga vaikus laua taga. Märkasin, et ta hakkas hiljem koju tulema, ootamatult hakkas ta oma välimuse eest rohkem hoolitsema.
Parfüümid, mida ta ammu ei kasutanud, uued särgid. Kui küsisin, vastas ta ebaselgelt, mõnikord ärritunult. Ja kuigi ta jätkas minu eest hoolitsejat mängides, tehes kohvi ja olles nagu hoolitsev abikaasa, teadsin ma juba: see pole see, mida ta teeb.

Kõige raskem oli vaikus. Tahtsin karjuda, lilli aknast välja visata, otse küsida. Aga miski peatas mind. Võib-olla hirm. Võib-olla lootus, et ma eksin. Võib-olla häbi enda ees — et ma ei märganud varem.

Mäletan vestlust sõbrannaga. Tema ütles:
— Ta on juba ammu petnud, sa lihtsalt nägid seda nüüd. Sa pead otsustama, kas tahad elada tões või vales.
Need sõnad mõjusid nagu kõrvakiil.

Olen alati uskunud, et meie abielu, ehkki ilma ilutulestikuta, on rahulik sadam. Aga selgus, et see sadam on pragunenud ja ma triivin tühjusesse.

Lõpuks tuli aeg, kus enam ei saanud teeselda. Tema jopes leidsin tšeki veel ühe kimbu eest, ostetud lillepoest paar kvartalit eemale. Samal päeval, kui ta tagasi tuli, ootasin teda õhtusöögiga. Pajalauale, taldrikute kõrvale, panin tšeki ja juba närbunud roosid. Ta vaatas mind — ja sai kõigest aru. Mul ei olnud vaja midagi öelda.

Vaikus oli raske ja pikk, kuni ta lõpuks ütles:
— Kõik ei ole nii, nagu sa arvad.
Ma naeratasin kibedalt. Sest „kõik ei ole nii, nagu sa arvad“ on alati nii. Seekord teadsin ma juba.

Vestlus, mis järgnes, oli minu elu üks raskemaid. Ta üritas selgitada: rutiin, tühjus, „midagi jäi puudu“. Kuulasin ja sain aru, et kuulan võõrast inimest. Kedagi, kellega olin koos elanud üle kahekümne aasta, aga tegelikult ei tundnud.

Lõpuks ütlesin ma ainult ühte:
— Asi ei ole lilledes. Asi on selles, et sa polnud minuga aus. Sa petsid mitte ainult tegudega, vaid ka naeratuse ja nende väikeste žestidega, mis pidid olema armastuse märgid.

Sel ööl istusin pikalt üksi köögis, vaadates närbunud roose. Iga kroonleht, mis lauale langes, oli nagu märk sellest, mis meis oli surnud. Õhus levis veel magus lõhn, aga ma tundsin vaid kibedust.

Mõtlesin meie aastatele: laste sünd, puhkused, tavalised õhtud teetassiga. Äkki tundus kõik kahtlane, nagu oleks keegi ühe liigutusega varasemad mälestused maha tõmmanud.

Hommikutundidel tõusin ja vaatasin teda — ta magas rahulikult, nagu polekski midagi juhtunud. Tundsin viha: kuidas ta saab magada, kui ma tunnen sisemuses plahvatust. Aga viha all oli kurb järeldus: tegelikult kaotasin ta palju varem kui teine naine ilmudes.

Kui lõpuks ütlesin, et lahkun, läbis tema silmad hirm ja üllatus.
— Meie vahel pole ju midagi muutunud, püüdis ta kinnitada.
Ja see osutus kõige valusamaks: tema jaoks olid vale ja näilisus „mitte midagi“. Minu jaoks oli see kõik.

Ma ei võtnud palju kaasa. Väheke riideid, dokumendid, laste fotoalbumid. Ülejäänu võis jääda, sest kõige raskema koorma kandsin südames. Ja ikkagi oli selles koormas uus tunne — vabadus.

Nüüd tean: ma ei kaotanud. Ma mõistsin, et elu pärast petmist pole mitte ainult valu, vaid ka võimalus. Alustasin pikki jalutuskäike, võtsin taas ühendust ammu unustatud sõbrannadega, registreerisin end kursustele, millest olin aastaid unistanud.

Ja kui minult küsitakse, millal ma tundsin, et hakkan ellu naasma, vastan alati: hetkel, kui viskasin prügikasti viimase närbunud roosi kroonlehe.
Sest siis sain aru: ma ei vaja võltsnäopühendusi, et tunda oma väärtust. Armastus, mida otsin, ei peida end salaja ostetud kimpudes, vaid elab tõde, tähelepanus ja lihtsates sõnades, mis ei haava, vaid parandavad.