Mees märkas, et tema naabrinaine läheb igal õhtul metsas taskulambiga hulkuma – tõde osutus uskumatuks

Kui Peeter kolis väikesesse majja külakese servas, unistas ta vaikusest, loodusest ja üksindusest. Tema töö lubas tal kodust töötada, ja tihe mets krundi taga lisas kohale erilise rahutunde. Naabrid ei tüütanud teda, kuid üks asi pani mehe pead murdma.

Igal õhtul, umbes kella üheksast, nägi ta, kuidas tema naabrinaine – umbes viiekümneaastane naine nimega Klaara – lahkus oma majast taskulambiga ja suundus metsa poole. Ei olnud tal kaasas koera, ei korvi – ainult taskulamp ja väike seljakott õlgadel. Ta naasis tunni või pooleteise pärast, alati üksi. Ei rääkinud kellegagi ja tundus, et ei pannud pilke tähele.

Algul ei pööranud Peeter sellele erilist tähelepanu. Igaühel võivad ju omad harjumused olla. Kuid päevast päeva see kordus. Huvi aina kasvas. Tal oli piinlik otse küsida, aga ühel päeval ei suutnud ta enam vastu panna ja hüüdis talle, kui naabrinaine mööda läks.

– Vabandust, Klaara… te lähete igal õhtul metsa. Kas kõik on korras?

Naine peatus. Ta vaatas Peetrit mõnda aega, justkui kaaluks, kas tasub vastata. Siis ütles tasase häälega:

– Jah. Ma lähen sinna, et koguda helisid. Tahate – näitan teile?

Peeter jäi üllatunuks. Kuid nõustus.

Järgmisel õhtul ootas ta teda värava juures, olles õrnalt närvis. Klaara tuli, nagu alati, taskulambi ja seljakotiga, ja koos läksid nad piki kitsast rada, mis lookles puude vahel. Umbes viieteistkümne minuti pärast jõudsid nad väikesele lagendikule, kus oli puhastatud ala ja vana puust tool. Tooli kõrval seisis väike diktofon kolmjalgse aluse peal.

– Ma lindistan metsahääli. Lehtede sahin, putukate sirin, öökulli tiibade sahin. Mul on juba terve kollektsioon. Mõnda heli ma müün isegi – muusikutele, disaineritele, helirežissööridele. Sellest hobist on saanud minu töö, – rääkis ta.

Ta võttis seljakotist kõrvaklapid ja ulatas need Peetrile. Mees pani need pähe ja kuulis: pehme tuuleõhk, okste praksumine, kauge konna hääl, öise linnu hüüd… See oli looduslik sümfoonia, vaikne, aga lummav. Ta seisis suletud silmadega, kartes seda hetke kaotada.

– Ma hakkasin seda tegema siis, kui mõistsin, kui palju me igapäevases käras kaotame. Siin metsas ei ole vaikus hirmutav. See räägib. Kuula, ja õpi seda kuulma, – ütles Klaara.

Sellest ajast peale hakkas Peeter õhtuid teistmoodi nägema. Mõnikord läks ta temaga kaasa – lihtsalt kuulama. Mõnikord jäi koju, kuid enam ei imestanud, nähes taskulampide valgust puude vahel. Ta mõistis: iga veidra käitumise taga võib peituda midagi kaunist. Ja helid, mida ta varem ei märganud, said osaks tema elust.

Nüüdsest tõi iga õhtu midagi uut. Mitte vastuseid, vaid tundeid. Ja see oli olulisem.